...so that there is no tension...

... no pain, no stiffness*. Nii lausub meile rahustaval malbel häälel Rohit, kui lebame, silmad kinni, põrandal mattidel, püüdes kõiki oma ihuliikmeid ja kehaosi täielikult lõdvestada. Pärast kõike seda, mis on eelnenud, ei olegi see kuigi raske. Olemine ja enesetunne on nii kerge, samas on keha kui põranda külge liimitud, enne, kui Rohit annab märku tasakesi sõrmi ja varbaid liigutama hakata.

Rohit on meie personaalne joogatreener juba kaks nädalat. Noor, sooja säravvalge naeratuse ja õlitatud süsimustade kiharatega. Tuleb kolm korda nädalas kell üheksa hommikul ja teeb meile säru. Ja meie - meie oleme paksult rahul. Naudime täiel rinnal personaalset "teenindust", iga korraga paranevat painduvust (muidu suhteliselt pulkkange Taago sai viimasel korral pea vastu põlvi!) ja suurepärast enesetunnet, mille säärane intensiivne joogatund tekitab.

Me alustame põlvili keskendumise ja erinevate hingamistega, järgnevad mitmesugused venitused, painutused ja lihaspingutused, siis tempokas päikesekummardamise seeria, ja kui me tagasi pikali läheme, et veel natukene pingutada, on mu nägu igatahes higist märg. Mis eriti luks - enne, kui algab täielik lõõgastumine, väänab, painutab, venitab, pigistab, surub ja kangutab Rohit meid kumbagi veel oma kleenukeste sitkete kätega. Tõmbab seljad vibusse, kannad vastu puusi, vajutab õhu kopsudest välja, käenahad keerdu, küljenahad pihkude vahele ... mõnikord, kui pöidlad tagumikku surub, tahaks valust karjuda. Kui ta endast poole raskema Taagoga maadleb, näen, kuidas ta meelekohad higipiiskadega kattuvad ja vahel ta peatub ja teeb "puhh". Kõik selle nimel, et me igast kohtumisest maksimumi saaksime.

Ah, et mida teeb samal ajal Sofia? Well.... esimesel tunnil puges mingi hetk meie vahele ja üritas paljusid harjutusi kaasa teha. Püüdsin, hambad ristis, ta kohalolu unustada, et mitte naerma pursata. Üldiselt lõpetab tema samal ajal rahulikult hommikusööki, jälgib meid ja vahel kuuleb teda hingamas ja "oooommmm" tegemas. Vahel tuleb raamatuga ja jutustab piltide järgi või kõnnib läheduses ja vahetab Rohitiga naeratusi. Arukas laps, nagu ta on, mõistab ta, et pole mõtet vägivaldselt vahele segada, kui ema ja isa nagu äratehtult põrandal puhivad või suletud silmadega, näpud kõrvas, mesilase häält teevad. Rohiti ära saates on Sofia see, kes ülevoolavalt uksel lehvitab ja mitu korda bye bye hüüab.

Taago lõpetas nüüd oma igahommikused "rühmatreeningud", et keskenduda joogale ja jõusaalile. Möödunud laupäeval käisime perekondlikult isegi Indiranagari linnaosas joogapoes ja valisime välja hunniku spetsiaalseid kehakatteid. Esmaspäeval teatas Sofia mulle: "Emme-issi tegid täna joogat onu õpetajaga!"

Preili Sofiaga oleme viimastel nädalatel näinud vett ja vilet. Millalgi juuni keskpaiku muutus ta üleöö uskumatuks jonnjuurikaks, korraldades tühiste asjade pärast kaks-kolm valjuhäälset skandaali päevas. Kord põgenesin ta eest isegi vannituppa luku taha. Ei olnud piisavalt vapper, kui tütarlaps uinumise asemel pikemat aega kõrvulukustavalt kriiskas ja mulle pähe ronis. Suuremad pröökamised jäid mõne päevaga palju harvemaks, kuid äärmine tundlikkus, isepäisus ja iga tühise vale liigutuse pärast kisa tõstmine on jäänud. Oh hullu, kui kogemata rätiku nagisse riputan, enne, kui Sofia on selle õiget pidi keeranud, oh kurja, kui ta ei saa võimalust ise kahvleid kokku korjata või tualetipoti kaant üles tõsta. Ausalt öeldes oleme me mõne nädalaga nii palju õppinud, et valesid liigutusi naljalt ette ei tulegi. Aga noh, põhjuseid jonnimiseks leiab alati. Tervitan kõiki kaheaastaste vanemaid! :))

Samal ajal on tegemist otsatult võluva ja terase tegelasega, kelle maailma avastamist jälgida ja juttu kuulata on suur rõõm. Ja no Sofia restoranis - ei ühtegi piiksu, kärsitut nihelemist ega koerust. Rätt läheb põlvedele, mahlakõrs suhu. Laitmatu. Muide - jaanilaupäeva veetsime restoranis Coconut Grove jahedas õhtutuules sahisevate palmide varjus laternate valgel banaanilehtedelt Kerala stiilis toite süües. Kui India, siis India.

Mõned Sofia ütlemised:

Vaatab ajakirjas Ulysse Nardini kellareklaami:"Sihuke kookose kell!" (olemata täpsemalt tuttav kookospähkliga)

Lehvitab oma korrusel maha minnes sõber Taitole ja tema emale liftiuste vahel: "Bye-bye! Olge tublid!" ja saadab õhusuudlusi, nii et matsub. Ja nii peaaegu iga kord.

Minu küsimuse peale - mis sul on seal kõhus, et sul nii suur kõht on? - "Mul on lihtsalt üks makaron kõhus. Kapsas on ka ..."

Vaatab kortsus pliiatsitopsi: "Kes siis nii teeb?" ja sosinal: "Kullake, ei tohi teha ..."

Tõstab mu käevarre üles: "Tahad karvi näha!" (issake, kuidas tal selline eeldus sai tekkida??)

Taagole: "Ära mine kullake trenni!", teine päev söögilauas oli Taago juba linnukene...

Enne koogitegu jooksuga Taago tuppa tuhisedes: "Taago tule ka sina kooki tegema!"

Mina: "Võta NÜÜD kahvli otsa kanatükikene." Sofia: "Ma söön praegu idusid."

Ja nüüd parim :D "Iia on tarkuslaps ... emme on tarkuslaps ... issi on papagoi!"

On neljapäeva õhtu. Sofia jookseb külmkapist tooma sandlipuusalvi putukahammustuste peale. Minu ema alustas veidi aega tagasi lendu Tallinnast Frankfurti, et siis homme keskpäeval koos mitmesaja tundmatu lennukaaslasega Bangalore'i poole teele asuda. Ma peaaegu et loen tunde tema saabumiseni ja väga väga oodatud kohtumiseni öises lennujaamas. Kõik see ilu pidi sündima juba nädala alguses, kuid kuri haigus segas viimasel hetkel vahele. Igatahes - edaspidi saab minna ainult paremaks ja meid kõiki ootab ees ligi kolm meeleolukat nädalat. Misjärel suundume lennukile - sedapuhku suunaga kodu poole.

* ... nii et ei ole ei pingeid, ei valu, ei jäikust...