REEDE, 15. JUULI
„Kas sa tahaksid mulle kõrvarõngad kinkida?“ küsin ma helgel hääletoonil hommikuses lennujaamas. Väravas istuv ja lendu ootav Taago kergitab mittemidagiütleva näoga* tagumikku, et tagataskust rahakott kätte saada ja see minu kätte anda. Niisugune romantika siis pärast seitset aastat koosolemist :D Enese õigustuseks lisan, et ma ei ole Indias oldud aja jooksul näinud ühte kauplusse koondatuna niivõrd peaaegu eranditult ilusat ehtevalikut kui Bangalore’i lennujaama Shopper’s Stopis.
Keskpäeval maandume Kochi lennuväljale. Õhk on soe ja vaevutalutavalt niiske. Reibas väike Tata Indica viib meid pooleteise tunniga 45 km kaugusel asuvasse ajaloolisse Fort Kochi linnajakku, kus vaiksel märkamatul tänaval asetseb meie ööbimispaik. Koloniaalaegne hollandi villa nimega the Poovath. Meri on kohe siinsamas. Samuti häärberiga ühte aega jääv hollandlaste sammaldunud surnuaed. Tänava teises otsas, paar maja edasi, kössitab värviliste plastiktoolidega Bob Marley baar.
Maitseme Kerala kanaroogasid, samal ajal kui kirjeldamatult kosutav ookeanituul hotelli söögisaali avatud terrassiustest sisse hiilib ja meid aeg-ajalt paitab. Niiske, merelõhnaline. Ma ei saa pilku randa rulluvatelt lainetelt ja tuules õõtsuvatelt palmiokstelt. Ma ei ole sisemaa inimene. Ja päris kindlasti ei ole ma India suurlinna inimene :) Sofia vaatab helesinisesse toppi ja seelikusse riietunud vanaema ja küsib üllatunud ning veidi etteheitva häälega: „Kas sul on öösärk seljas?“
Sama päeva õhtupoolikul ostab Taago endale FabIndiast kurta (täispika) ning kannab seda õhtusöögil. Veidi arusaamatu, aga 12 euro eest saab meie neljane seltskond söönuks-joonuks, kusjuures tegemist on meeldiva vanalinna hotellirestorani ning väga maitsvate roogadega. Väsinud aga vahva reisisell Sofia jõuab tagasi hotelli uhkes kurtas isa süles. Öö saabub varakult teistelegi, on aga veidi rahutu ja võõras.
LAUPÄEV, 16. JUULI
Tellime inglise hommikusöögi ja ägame dilemmas, kas jääda Fort Kochi turvaliste tänavate rüppe või püüda jõuda naabersaare teises otsas asuvasse mereranda. Paarikümne kilomeetri kaugusele jääv Cherai beach on lähim viisakas rand Fort Kochile. Selline, kus liiva ei kata prügihunnikud ja vees ei hulbi kahtlast kraami. Ehkki ilm on mussoonide ajal enam kui heitlik, astume väravast välja ja lööme käed rikšajuhiga, kes mitte ainult ei vii meid praamile, vaid pakub oma kõrgete punaste istmetega Ferrarit sõiduks randa ja tagasi. Kochi rikšad on nimelt sageli mugava kõrge seljatoega istmetega (kuid paksu kilega kaetud), ka muus osas võimalikult edevalt tuunitud ja nii need juhid hõiguvadki tänava ääres, pakkudes härradele-prouadele konditsioneeritud Ferrarit. Meie rikšajuht juhib me tähelepanu oma sõiduki laekaunistustele ning uurib, kas Bangalore’is ka nii ilusaid rikšasid leidub.
Enne, kui aru saame, oleme praamil ja mõne minuti pärast kimame juba mööda Vypini saart. Meie teekonna näol on tegemist pika tänavaga, mida ääristavad lopsakas rohelus, igasugused majapidamised ja arvutud ärid. Hakkab sadama. Kuidagi saame kinnitatud vihmatõkked ja edasine reis jätkub justkui kihutavas telgis. Ühel hetkel sadu lakkab ja me leiame end miski rannahotelli märjast parklast, rikšamees näitab kätte mere (trepist üles ja ongi) ja restorani ning jääb ootama. Randa kui sellist ei ole. On mereni laskuvad kivipurakad ja vastu neid peksvad vahused lained. Hoolimata sellest, et mussoonide meelevallas mäslev meri on liivaranna enda alla võtnud, tahame me jala vette saada. Sofia mängib seni kivide vahel 50 x 70 cm liivalapil. Silmapiir tumeneb aga sekunditega ja peagi põgeneme äkki alanud vihmas, kingad näpus, laps kaenlas, varju alla. Kallab ja piitsutab mis kole. Ei ole just merele avatud restorani ilm. Tualeti ees on vesi pahkluuni. Aga elamus missugune. Tagasiteel suudab Sofia isegi magada.
Rikšajuhi soojalt soovitatud kalarestoran näeb välja nagu odav peotelk, ühestki kandikul nähatoodavast kalast ei oska midagi arvata ega soovida ning lõpptulemus – banaanilehes küpsetatud kasina maitsega mereelukas - on ohtra sibula ja vürtsidega täiesti ära rikutud. Kallis ka veel. See-eest satub ema suhtlema samuti toitu ootavate Kasahstani naistega, kes Sofiat nähes ja ta nime kuuldes heldinult kooris käsi kokku löövad.
Pärastlõuna meelitab kuiva ja sooja ilmaga ning me sätime end jonnakalt jalgsiteekonnale juudilinna suunas. Paneme lihtsalt umbes ajama. Pildistan ema koos lehmaga ning katsume vabaneda meid saatma asuvatest kohalikest poisikestest ja rikšadest. Jääme lõpuks siiski vihma kätte, taaskord. Okei, nüüd võib üks rikša hääled sisse panna. Viidagu meid kuulsasse Spice Marketisse. Lävepakk on 30 cm kõrge. Pood on hurmav – vürtsipotid, teepurgid, ehted, nahkkotid, mida iganes, tuled tubades muudkui süttivad. Aga hinnad meid väga ei sütita, ebanormaalselt suured on numbrid esemete küljes. Järgnevas riiklikus käsitööimpeeriumis imetleme kohalikku ehtekunsti ja minu ema, kes inglise keelt oskamata teeb kaupmeestele selgeks, et tema tahaks midagi indiapärast ja soovitavalt elevantidega, veel parem kui käevõru. Ollagi leitud elevantidega kaelakee ja pakutud, et kui see pooleks lõigata, saabki käevõru. Suhtlemisega ei ole emal probleemi – ta tutvustab ennast, last ja oma kodumaad nii uudishimulikele poodnikele, rikšajuhtidele kui muudele ligiastujatele. Või peletab tänavakaubitsejaid eemale, öeldes: „Ära nüüd topi!“ või „No money!“ Iiakene, nagu ikka, võlub ära kõik linna meeskodanikud, kuhu iganes ta läheb.
Päeva jooksul piisavalt seigelnud, ei hakka me enam riskima ning sõidame õhtustama eelmisel õhtul avastatud restorani. Tandoori kana, Kerala kalakarri, vastvalminud parathad, krõbedad kalapulgad... Vähemalt sama hea tunne saabub ka enne magamaminekut, kui oleme endale selgeks teinud sooja vee saamise nipi ja me Sofiaga kordamööda vannis mõnuleme. Ja veel ilusas vannis.
PÜHAPÄEV, 17. JUULI
Pühapäevadel on oma võlu ja oma meeleolu. Uitame kiirustamata ja sihitult mööda naabruskonna kitsukesi käsitööpoodide ja võõrastemajadega pikitud tänavaid. Ilm on ilus. Kohvikuuksel joovad vanamehed kohvi, üksik peni istub ristteel ja sügab end. Ema ostab pisikese Ganesha kuju ja Taago pisikese india stiilis vesipiibu. Lõpetuseks põikame väiksesse raamatupoodi, kust leiame muuhulgas mitukümmend erinevat Kamasutra köidet ja mina oma tagaotsitud A. Frateri „Chasing the monsoon’i“. Milline päevakajaline lugemine. Raamatu leiab isegi Sofia.
Enne, kui jälle Indicasse istume, meelitan reisikaaslased veel viimast korda mere äärde. Istume promenaadil pingi peal, kissitame heledas keskpäevavalguses silmi ja vaatame, kuidas lained vastu kive peksavad. Sofia üritab end magama sättida.
*****
Kochis elab sama palju inimesi kui Eestis. Linn hakkas arenema tänu sinna rajatud sadamale, mis hangeldas usinalt kaupadega nagu kaneel, kardemon, nelk, pipar jne. Siiani eksisteerib piprabörs. Oma osa Kochi kasvul ja arengul on olnud nii araablastel, inglastel, hollandlastel, hiinlastel, itaallastel kui ka portugaallastel. Inglased kutsusid linna „Mini Inglismaa“, hollandlased „Kodune Holland“, portugaallased „Väike Lissabon“. Kochist sai alguse India koloniseerimine, praeguseks on sellest saanud Kerala osariigi tähtsaim linn. Looduslikult asub Kochi väga erilises paigas, piirnedes ühelt poolt merega, teiselt poolt kuulsa backwaters’iga – viimane on rannikuga paralleelselt laiuv järvede ja soolase veega laguunide kett, mida toidab 38 jõge ning mis on ühendatud kanalitega.
*Taago sõnul võib tema mitte midagi reetev pilk tegelikult peita tuhandeid emotsioone
No comments:
Post a Comment