Vaene mees on sama hea kui surnud mees

Indiat kui riiki on raske iseloomustada, ja indialasi raske määratleda. Eriti praegu, mil nad on tulnud ajaloohämarustest globaliseerunud maailma lõõsa kätte. India on liiga suur ja mitmekesine kõikehõlmavateks üldistusteks. Iga üldistuse kohta on märkmisväärne erand. Sellegipoolest on Pavan K. Varma 2004. aastal kokku pannud mõtlemapaneva raamatu, kus ta püüab nii adekvaatselt kui võimalik, analüüsida – kes see 21. sajandi indialane siis on. Minu riiulisse sattus see raamat alles mõni kuu tagasi, ja kindlasti on vahepealsete aastatega paljugi muutunud, kuid seda meeles pidades, läheme piilume siiski „Being Indian“  kaante vahele.

*****

Iga kuues inimene maailmas on indialane. India on maailma suurim demokraatia, maailma suurim piimatootja, suuruselt teine jaeturg. Igal aastal ühineb siin keskklassiga 30 - 40 miljonit inimest. Enamiku indialaste jaoks aga on elu ikkagi igapäevane väljakutse.

Mujal maailmas elab indialasi umbkaudu 20 miljonit, nad on USA rikkaim etniline kogukond, (väidetavalt elab seal 200,000 indialasest miljonäri) ja nende kogukonnad kasvavad mujalgi, nt Inglismaal ja Pärsia lahe kallastel – kas maailm tahab või mitte, saab olema raske mitte indialastega tegemist teha.

Majandusteadlane J. K. Galbraith, kes elas Indias, nimetas kord seda riiki funktsioneerivaks anarhiaks. Võiks omalt poolt lisada, et siin puudub kontroll tõeliselt oluliste asjade üle ja on jaburuseni viidud kontroll tõeliselt ebaoluliste asjade üle.

Kuus aastat enne milleeniumi lõppu ennustas Henry Kissinger, et 21. sajandil domineerivad vähemalt kuus peamist võimu – USA, Euroopa, Venemaa, Jaapan, Hiina ja ilmselt India. Kas see näitab taas ebakindlust, mis alati määratleb India tulevikku?

Mõned põhilised küsimused:

Miks oli India eliiti, 5000 aastat kestnud tsivilisatsiooni lõpp-produkti, nii kerge koloniseerida? Oli see indialaste vägivallatu loomus, mis lubas neid korduvalt vallutada või oli see nende valmidus leppida ja isegi ühiselt tegutseda endast võimsamatega? Miks indialased lömitavad nii alandlikult rikaste ja võimukate ees ning miks on nad nii ükskõiksed nõrkade ja vaeste kannatuste suhtes?

Kuidas sai rahvus, mille eesotsas oli Mahatma Gandhi kui sirgeseljalisuse rollimudel, muutuda nii kiiresti nii korrumpeerunuks? Kas saavad inimesed, kes on nii ettenägelikult häälestatud hierarhia ja staatuse maksvusele, olla loomult demokraatlikud? Kui mitte, miks on siis parlamentaarne demokraatia püsinud? Kas saavad inimesed, kes peksavad oma teenija poolsurnuks või põletavad naisi, et saada suuremat kaasavara, olla mittevägivaldsed? 

*****

Viimase 50 – 60 aastaga on pinnale tõusnud uus India, mis ei salga minevikku, kuid on rohkem häälestatud oleviku väljakutsetele ja tuleviku võimalustele. 11. sajandil ehitatud võimsast templist kohe üle tee asub ilusalong. 1995 kasvas MasterCard Indias 106%, Visa 94% ja American Express 135%. Kaubandushiiud kulutasid miljoneid dollareid kohalikule reklaamile. Ametlik loteriiturg Indias moodustab ligi 2% sisemajanduse kogutoodangust. Uttar Pradeshi osariigis on 2 miljonil kodul tualett, kuid 6,4 miljonil kodul telekas.

Raadio ja TV on indialasi liitnud rohkem kui miski muu. Ja üle-Indialise persona väljakujunemises on suurim integreeriv faktor olnud Bollywood. Maailma suurima filmitööstusena toodab Bollywood peaaegu 3 filmi päevas, kulutab selleks pool miljardit dollarit, teenib tagasi miljardi ning kasvab 15% aastas. Filmimuusika oli esimene samm loomaks mitte-klassikalist mitte-elitaarset muusikat, millel oleks üleriigiline kuulajaskond. Tänagi tuleb 70% India muusikatööstuse käibest filmimuusikast. Iga naine „pruunis“ Indias sooviks olla heledama nahaga ning vastava toimega kreemid on populaarsemad kui mistahes kreemid eales.

Suurim usuline vähemus - moslemid (14%) on lahutamatu osa India ühiskonnast – kusagil ei ole nad kogukonnast eraldatud, nad söövad samu toite, vaatavad samu filme, räägivad sama keelt ja jagavad hindudega muid kultuurilisi tunnuseid.

Kalduvus kompromissideks ja kooseksisteerimiseks, kui kaalul on ellujäämine, selle asemel et kangelaslikult võidelda kuni viimse meheni, võimaldas Hindu kultuuril ja tsivilisatsioonil üle elada sissetungijate pidevad vallutused, isegi neist rikastuda.

Sir, hello, sir!

Kastisüsteem sai alguse tuhandeid aastaid tagasi kui funktsionaalne liigitamine, kuid aastatega mandus see üheks kõige paindumatumaks ühiskondlikuks türanniaks. Täna see süsteem ametlikku heakskiitu ei leia, kuid kihilise ühiskonna mentaliteet on igapäevaelus selgesti näha.

Indias pole kunagi oodatud võimukatelt oma võimu väljendamisel mingisugust tagasihoidlikkust. Suur erand oli Rahva Isaks kutsutud Mahatma Gandhi, kes 1947 Indiale iseseisvuse saavutas. Ta ei elanud paleedes, ta reisis rongis madalaimas klassis, ta kandis vaid veidi enamat kui niudevöö. Ta kannustas uue India valitsuseliikmeid elama ja valitsema alandlikkusega. Kahtlemata oli tema eeskuju väga raske järgida. Isegi need, kes temasse uskusid, poleks suutnud olla nii askeetlikud ja ennastsalgavad. Kuid arvestades rahva massilist poolehoidu, miks tema tõekspidamised nii kergesti ja kiiresti reedeti?

India ministri tähtsust ei otsusta mitte ainult tema eestkoste laiahaardelisus, vaid ka tema kabineti ja residentsi suurus, alluvate rohkus, auto kvaliteet ja turvameeste arv. Ministri alluv kõnetab ministrit alati „sir“, mõnikord nii lause alguses kui lõpus, vestluses väldib ta otsest silmsidet, hoiab pea pisut kooldus, harva, kui julgeb ülemusega vastuollu minna, ja kui ülemus nalja teeb, naerab, nagu see oleks parim nali kunagi.

Tutvudes kellegagi, teadmata tema staatust, on indialase jaoks nagu hüppamine basseini, mille sügavust ta ei tea. Kõik – käitumine, kehakeel, sotsiaalsed viisakused, kõnetamise vorm – sõltuvad sellest, millisel positsioonil vestluskaaslane asub. Kui teise positsioon ei ole ilmne, tulevad appi küsimused nagu „mida su isa teeb, kus sa elad, kus sa õppisid, kellega sa suguluses oled, keda sa võimukatest inimestest tunned?“  Kumbki osapool ei tunne nende küsimuste tõttu ebamugavust. Üks sotsiaalse tausta näitajaid on ka inimese inglise keele aktsent ja soravus. Mõnikord eelistavad vaid inglise keeles kõnelda ka need, kes seda keelt kuigi hästi ei mõistagi.

Miski ei näita staatuse kinnisideed aga paremini kui abielukuulutused India ajalehtedes. Valdav osa kuulutajaid otsib liitu vaid kõrge staatusega perekonnaga. Kosjakuulutus 2000. aasta ajalehes: „Otsitakse haldjaliku välimusega saledat, väga pikka, haritud, moodsat, äärmiselt ilusat pruuti tööstuslikust perekonnast 27 aastase 187 cm pika saleda heledanahalise kena noormehe jaoks, kes on mõjuka populaarse kõrgest kastist kabinetiministrist hindu ainus poeg. Poiss on taimetoitlane, puhaste kommetega, tegutseb Londonis oma ettevõttes. Kast ei ole barjääriks.“ 

Eesmärk pühitseb abinõu

Hinduismis ei ole sellist asja nagu ülim patt. Iga tegevus on mingis kontekstis õigustatud ja jumalad igapäevaselt altkäemakstud. Ükski indialane ei tunnista õiguserikkumist oma isiklike huvide saavutamise nimel. Alati on kõrgem eesmärk, õilsam põhjus, sobiv õigustus seletamaks endale oma käitumist. Mis korruptsiooni puutub, siis on asi niisama palju võimus kui rahas – üks viise, kuidas inimesed omaenese väärtust kinnitavad, on see, kuivõrd neil on võimalik teiste suhtes võimu rakendada (pistist küsida). Korruptsioon on kasvanud endeemiliselt, sest seda ei peeta tegelikult valeks, nii kaua, kui see annab teed soovitud tulemusele. Moraali ja üllameelsuse idee on indialastele teoreetiliselt armas, ent päris elus see suurt ei tähenda, kuna on ebapraktiline. Enamike indialaste jaoks ei tule isiklikud tõekspidamised kunagi isikliku kasu teele ette. Hinduismis võib peaaegu mistahes halva heaks teha rituaalse patukahetsusega.

2001 peksid politseinikud poolsurnuks poetöötaja Delhis, kes ei andnud neile Diwali (suur püha) puhul kingitust. Samal aastal poosid perekonnad üles kaks noormeest, kes olid julenud mõelda ebasoovitavast abielust. Väidetavalt mittevägivaldse India pealispinna all kobrutab hirmuäratav vägivald. Naissoost loote tapmine on siiani üsna levinud, ehkki loote soo avalikustamine on keelatud. Seda lasevad teha isegi naised, kes on viljastunud arstliku abiga. Varasemalt surmati vastsündinud tüdrukuid elusalt mattes, piima uputades, oopiumiga. Maailma halvim elu olevat India koertel.

Enam kui pooled riigi 1500 tippettevõttest ei maksa makse. 40% majandusest moodustab must raha. On see süsteemi süü või rahva loomupärane omadus? Igatahes meeletu bürokraatia ja arhailised reeglid vaid soodustavad seda. 2000ndate alguses avalikuks saanud pettuses pani Punjabi Avaliku Teenistuse Komisjoni esimees taskusse 250 miljonit ruupiat, aidates ametisse 3500 arsti, inseneri, politseinikku, õpetajat ja maksuametnikku, kel polnud tööks vajalikku kvalifikatsiooni. Delhis varastavad haritud keskklassi kodanikud 50% elektrist. Nii ka tööstusettevõtted. Doktoritööd on internetis müüa...

Indialastele päris meeldib, et neid nähakse kui materialistliku maailma labastest püüdlustest üle olevaid inimesi. Vastupidi – indialased on alati olnud kahe jalaga maa peal ning vägagi materialistlikud. Raha ja jõukus on alati olnud hinnatud eesmärgid. On oluline mõista, et ei ole mingit ideoloogilist põhjust või filosoofilist eeldust, mis paneks hindusid vahetama päris maailma spirituaalse maailma vastu. Ka hinduismis ei ole midagi reaalset maailma eitavat. Isegi preestrid ootavad tänu väljendamist rahas. Hindu jumaladki pole askeedid – nemadki tahavad osa saada kõigist maailma hüvedest ja mõnudest. Kuulsa Tirupathi templi käive oli (vähemalt 2004 andmetel) üle 100 miljoni dollari.

Kõige tähtsamad jumalad hindu elus on Lakshmi ja Ganesha: Lakshmi kui kuulsuse, hea õnne, jõukuse ja õitsengu jumalanna, Ganesha kui materiaalse rikkuse ja ärilise edu jumal. Ühtegi teist hindu ikooni ei leia kodude, kaupluste ja muude äride sissekäikudest nii sageli kui Ganesha kujutist. Hinduism on ilmselt ainus usund, mis näeb füüsiliste ihade rahuldamist ja külluse jahti elu ülimate eesmärkide seas. Ramayana, iidne hindu eepos ütleb: ei ole vahet vaesel mehel ja surnud mehel.

Võibolla kui indialased ei väärtustaks nii palju materiaalset rikkust, poleks nad nii leidlikud ettevõtjad? Kui nad oleksid vähem pragmaatilised ja rohkem „teispoolsed“ ning vähem huvitatud edust iga hinnaga, oleksid nad ehk ka vähem äraostetavad. 

Lootusetud optimistid

India inimene leiab alati viisi, kuidas teenida. Näide. Kord jäi üks mees Mumbai rannas parkides ühe rattaga liiva kinni. Väike poiss pakkus ennast 5 ruupia eest appi. Ta asetas ratta alla väikese puust laua ja auto sai liivast välja. Kui mees küsis, kuidas tal see lauajupp kohe käepärast oli, vastas poiss: „On teisigi, kes sama vea teevad.“  Igal hommikul ärkab Mumbais aga 5000 ettevõtjat (keda kutsutakse dabawallah), et sooritada ülima täpsusega operatsioon, mis seisneb 150,000 lõunasöögikarbi toimetamises linna kontoritesse. Karbid kogutakse kokku kodudest, sorteeritakse, toimetatakse õigetele adressaatidele ning seejärel kodudesse tagasi. Ükski arvuti seda süsteemi ei halda. Kaheksa miljoni kande kohta tuleb ainult üks viga! Tehke järgi.

Kaotsiläinud võimalus on Indias andestamatu raiskamine. Ja improvisatsioon ellujäämise ema. Lekkiv radiaator parandatakse võimalusel õige vahendiga, vajadusel aga ka nätsuga. India majandusleksikonis ei ole miski täiesti väärtusetu ja Lääne inimeste kommet asju ära visata on neil raske mõista. Miljon prügikaubitsejat teenib elatist prügist millegi väärtusliku leidmisega. India tänavad on riigi suurimad tööandjad – arvatavalt umbes kümme miljonit meest ja naist töötab tänavakaubitsejatena ning üle 60 miljoni inimese on sellest ärist otseselt sõltuvad. Majanduse organiseeritud sektor annab tööd vaid 3% töötajaskonnale ehk peaaegu 9 inimest 10-st on iseenda tööandjaks. Ärivaist ei ole indialaste monopol, küll aga on neil loomupärane anne muuta võimalused majanduslikult kasulikuks kõige ootamatumatel viisidel.

Lisaks on India inimestel hämmastav võime säilitada lootus. Ka kõige viletsamas agulis elav inimene pole kaotanud lootust, et ühel päeval saabub õnn ka tema õuele või et vähemasti hakkab tal paremini minema ning tema lastel saab olema parem elu kui temal. Teiseks parandamatu optimism, mis tuleb pidevast silmitsiseismisest ebaõnnega. Isegi India keskklassile pole sellised asjad nagu elekter, vesi, transport ja meditsiiniabi alati kergesti kättesaadavad. Väga vaesed võivad neist hüvedest vaid und näha. Kuid hindu usub, et kõik on võimalik, et jumalik sekkumine võib tallegi osaks saada. Ükski äpardumine pole lõplik. Tõusud ja mõõnad käivad elu juurde ja keegi ei tea, kuidas see kõik lõpuks välja kukub. 

India IT imedemaa

IT diplomiga inimesi on indialaste seas rohkem kui Prantsusmaal elanikke. India tarkvaraeksporti on võrreldud araabiamaade naftaekspordiga. Kuidas on juhtunud, et märkimisväärne osa NASA, Microsofti või IBMi töötajaid on indialased? Võibolla saab kõik alguse juba sellest, et indialased kasvavad üles maailmas, kus kõik on liigitatud: meteeria jagatud maaks, tuleks, veeks, õhuks ja ruumiks, kus see kõik aset leiab. Inimese loomus on jagatud kolmeks koostisosaks, maitsed kuude rühma, tunded üheksasse, naised nelja tüüpi, elul on neli eesmärki, ühiskonnas neli kasti, inimese elul neli faasi jne.

25% meestest ja 45% naistest on kirjaoskamatud, kuid India seitse tehnoloogiainstituuti toodavad maailmatasemel insenere ja teadlasi. Riigis on üle tuhande tehnikakooli. Ainuüksi väikesel Küprosel teenib leiba üle tuhande India tarkvaraspetsialisti. On IT hindude loomupärane anne? Asjaosalised ise pakuvad, et indialastel on kaasasündinud head matemaatilised võimed ja eriline anne arvutiteadustes, et India tehnikakoolid on head, aga tähtis on ka rahafaktor. Keskklassi perel pole peale raha mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ja IT tundub paljudele kui kergelt tulnud raha. Samuti on ahvatlev töövõimalus välismaal- kiireim otsetee hea elu juurde – miski ei motiveeri noori indialasi samavõrd.

Hiinlased kulutavad IT haridusele küll rohkem, aga nende puudus on vähene inglise keele oskus ja muud läänelikud kombed, mida indialased nii innukalt õpivad. Inglise keel on enamiku hindude jaoks olnud ikka peamiselt sotsiaalse eristumise vahend, lüües sügava lõhe masside ja enamate inimeste vahele. Inglise keele õppimine on olnud väga populaarne ja kui nii edasi läheb, võib India peagi saada maailma suurima inglise keelt rääkiva rahva. Küsimus on selles, kas indialased jätavad IT maailma jälje ainult seetõttu, et neil on palju haritud, kuulekaid, odavaid inglise keelt kõnelevaid spetsialiste, kes on hea meelega kõvasti tööd rabavad hammasrattakesed kellegi teise  rattas?

Hollandi rändaja märkis 1620. aastal, et Agra linnas Indias on suur hulk igasuguseid käsitöölisi, kes suudavad järgi teha peaaegu mida iganes, ent ei suuda midagi ise disainida. Miks indialastel jääb puudu innovaatilisusest, originaalsusest? Ka vähene kindlustunne on seotud Läänega läbikäimisega, olles samas kasulik, kuid jättes indialased sügava alaväärsuskompleksiga. Näiteks sobib kasvõi asjaolu, et paljude teadlaste panus pole muud kui laialdane välisekspertide tsiteerimine. Bollywood kopeerib Hollywoodi ja heliloojad kasutavad süümepiinadeta ära Lääne meloodiaid. India ei saa öelda, et ta oleks milleski maailma parim, sest indialased ei usu, et nad võiksid milleski olla maailma parimad. Samas hinnatakse indialasi mitmelgi pool – näiteks USA-s on palgal 40,000 india arsti, keda peetakse seal ühtedeks parimatest. 

*****

Kontrastid on Indias endiselt suured: samal ajal, kui riik toodab viimase peal satelliit- telekommunikatsioonivarustust või rakette, maeti alles 2002. aastal Tamil Nadus kohaliku ministri juuresolekul sada last üheks minutiks, et otsida kahe jumalanna soosingut. Kolkata lähedal laulatati 6-kuune tüdruk koeraga, sest astroloog oli nii soovitanud. Ja nii edasi.