Roheline tee ja suhkruga?*

Lõpetasin äsja raamatu "Being Indian" ning olen poole peal kohaliku menukirjandusega nimega "Custody", riiulis ootab värskeltostetud "Maximum City" Mumbaist, mille kohta võib öelda India New York. Liiga palju mõtteid ja emotsioone, et neid vaid endale hoida. Kuid enne, kui neid jagama hakkan (tahate või mitte), kirjutan pisut meie, ekspatriaatide argipäevast. 

Laupäeva hommikul sisenesid meie korterisse mehed pikkade bambuskeppidega ning asusid nendega kolkides ja kisades ahvi peletama. Taago kõige ees, hindud keppidega järel, joosti ühelt rõdult aina järgmistele. C.U - peaaegu nagu sinu fantaasias. Seks korraks läks elajas oma teed ja meie võisime jätkata kammimise ja riietumisega linna minekuks. Kaks päeva hiljem nähti Taagot siiski ka relvapoes. Kõige selle kõrvalt otsustas ta ühineda hommikuse treeninggrupiga, kes alates sellest nädalast igal tööpäeval kell 8:15 miski trenniga alustab. Siiani on grupis vaid Taago, Martina ja Jelena. Ära on proovitud jooga ja aeroobika. Puhuks, kui sellest kooskäimisest siiski asja ei saa, katsun ma sebida personaalse joogatreeneri kontakti. Ega see minulgi mööda külgi maha ei jookseks, sest kui ma siinsele dermatoloogile oma massilist juuksekadu kurtsin, kirjutas ta mulle välja kõik maailma vitamiinid ja mineraalid ja muud maavarad ning soovitas tungivalt teha tutvust mediteerimisega. Äkki jõuaksin siis jooga juurest sinnani ka ... 

Ma ei tea, mis Sofial plaanis on, aga inimesed siin räägivad, et ta kasvab mitte ainult kuudega, vaid lausa nädalaga. Ehk see viimane on siiski meelepete? Ent jah - kui ta poleks endiselt armsalt trullakas, arvaksin, et sihib modelliks. Hoidku selle eest. Lisaks kasvuspurdile spurdib ka Sofia aju. Nüüd paneb ta juba üksi kokku kõik pusled, mis talle on kingitud ja ma ei räägi titepusledest. Alustab mõnikord juba hommikul vara, istudes pidžaama väel näiteks elutoa akna all ... Talle meeletult meeldivad sellised asjad. Peale Miriami DVD pole ta nädalaid televiisoritki vaadanud. Erinevalt väikestest asiaatidest. Üks Singapuri ema ütles, et ta nagu ei teagi, millest oma kahe aasta nelja kuuse tütrega rääkida, ja ega ta suurt ei räägigi. Tüdruk suhtleb mõminate ja vingumise abil. Mul on sellistel puhkudel nii kurb, nii kurb.

Õhtud ja ööd kisuvad siin üsna sageli tuuliseks, vihmaseks ja välguseks. Läinud ööl sai Sofia vist mingi imeliku laengu, sest keset ööd võis kuulda väikesi samme magamistoast eemaldumas. Taago otsis teda igalt poolt, lõpuks leidis tüdruku kõhuli oma kabineti voodist. Sättis seal nagu magamist. 

Lõpuks ka veidi kõnenäidiseid (mis aina enam sarnanevad ehmatavalt ema-isa kõnega):

Söögilauas emmale-kummale vanemale: "Kas sulle maitseb ketšut?" või "Kas sa tahaksid soolast?" või midagi muud analoogset.

Päev pärast õlilambi aromaatse õli maitsemist tagantjärele targalt: "Ei tohi lambiõli sööda!"

Taago tualeti ukse taga: "Taago, kas sa tegid väikese pissi? Mis sa teed, kuule sa!?"

Kuuldes Taagot kõrvaltoas küünetangidega naksutamas, hüüab: "Kas sa lõikad küüni?"

Ajab basseinis ägedalt putukat taga: "Putukas tule siia, kas sa kuuled!!"

Õpetab ja kamandab: "Võta jalad laua pealt ära!", "Las aluspüksid jäävad!", "Emme paneb need kingad. Need on väga toredad." jne, jne. 
Tahab riideid ja muudki sorteerida, teolt tabatud, lausub: "Ma natuke tosteerin!"

Ei uinu kuidagi õhtul. Istume kahekesi voodi ees, Sofia mu süles, järsku: "Mul on sinised silmad."

Täna õhtul enne issiga unejutule minekut tuleb ja paitab mu pead: "Pai, pai, kullake." Oeh....

Ma tõesti tänan taevast tema eest.

Üks tähendusrikas lause ka Taago suust tänase päeva lõpusirgel: "Imelik, 30 aastat oled elanud ja ikka kõik on veel küljes..." (vaatab oma laialiaetud sõrmi). Igaüks mõtleb ise edasi.

* Täna ühel sünnipäeval tekkis mõningane segadus mulle tee serveerimisega, sest mina sain aru, et mulle saab osaks roheline tee väikese suhkruga, kuid perenaine oli mulle tegelikult pakkunud rohelist teed või suhkruga teed. Jaapani ja Singapuri inimesed said esimest korda elus teada, et rohelise tee sisse on võimalik suhkrut panna.