Mussoonid ja muu argine

Kaks laupäeva tagasi sõitis noor rullnoks meie tuttuue auto tagatule katki. Olime sunnitud osa saama tema tagaajamisest, kahe juhi lõputust vaidlemisest, ohtratest välisvaatlejatest ja teise auto ootamisest ning kaotasime selle kõige tõttu tund aega väärtuslikku puhkepäeva. Aga isegi läks vist hästi, sest meie eelmise äsja poest tulnud rendiauto sõitis firmajuht ise nii katki, et seda sõidukit me enam ei näinud. Temperamentse noore juhi robustse džiibi tagaaknal seisis aga sõnum: KUI SA SÜNNID VAESENA, POLE SEE SINU VIGA, KUI SA SURED VAESENA, ON SEE SINU VIGA

Kõnealusel ja järgneval laupäeval olime sellised karnivoorid, et natuke isegi vastik – sõime ära 5 taldrikutäit šnitsleid ja steike, takkapihta ühe karjasepiruka. Mõneks ajaks on vast rahu majas. Minul siis ennekõike, teised võivad vabalt taimtoidulistena elada. Aga seda peab küll ütlema, et on, mis on, liharestoranidest siin puudust ei ole. PS: Nägin kohalikus toidupoekeses Finn Crispi väikest punast näkileivapakki hinnaga 250 ruupiat (u 3,8 eurot)!

 

Salat "Improvisatsioon kodus leiduvast"

 

 Väiksed armsad litšikesed

Toit toiduks. Ilm mind hämmastab. Mina arvasin, et Lõuna-Indias on peaaegu koguaeg rannailm. Aga see tuleb tagasi alles sügisel. Viimati oli meil palav mai alguses, kuu teises pooled hakkasid juba hoovihmad ja praegu ei möödu naljalt päeva või vähemalt ööd ilma lõõtsutava tuuleta. Eks satub ka selgemaid hetki, kuid on ilmne, et suvest on saanud mussoonid. Mistõttu on eriliselt keeruline planeerida nädalalõpureise juulikuuks, mil meie võrratu seltskonnaga ühineb Sofia kallis mamaema. Kuidas sa naudid Kerala rannikut, kui rannad on võibolla ära uhutud? Kuidas sa hingad rahulikult mägede värsket õhku kohviistandustes, mis väidetavalt muutub siis ka kaanidele meelepäraseks peatuspaigaks? Ent küllap mina, üldiselt ideederikas inimene, ka looduse kiuste üht-teist välja mõtlen.

Sofia tekitas teisipäeva õhtul ja öösel majja mure, kuna aeg-ajalt nuttis ja ütles, et kõht on haige. Samal õhtul sigines ka nohu. Ja hommikul palavik. Arsti juurde. Sofia kohe nõus, lähme juba! Dr. Kishore Das. Väga muhe ja mõnus mees, kes kõigepealt kuulas ja kompis Sofia nukku, alles siis Sofiat. Kõht korras, lapsel viirus või külmetus. Igaks juhuks kaks roosat värvi siirupit. Palavik kadus päevaga, helde limaerituse ja köhase kurguga veel jagame maid. PS: isegi palavik ja nohu preili Sofia söögiisu ei vähendanud :D Sõi kahe suupoolega juurvilja-sealihasuppi ja täisterakuklit.

Jah, meil oli kodus seafilee. 500 ruupiat kilo. Otsisin üles parima võimaliku lihapoe – see koosneb klaasist ustest, pikast kitsast letist ja mitmest suurest külmikust, kus pidada leiduma absoluutselt kõike...

Aga jah, arstide puudust siin riigis ei ole, vastuvõtule saab 20-30 minuti jooksul ning enamik ravimeid on väga odavad, meie mõistes pigem soodsad on ka igasugused meditsiinilised ja plastilised toimingud keha kallal. Nii et mõelge siiakanti tulijad, ega poleks vaja uusi hambaid, siledamaid silmi, tihedamaid juukseid või midagi :D

Spaateenused on siiski Eesti keskmise hinnaga (ma ei räägi muidugi udupeentest luksuslikest ihutemplitest). Mina tahtsin proovida oma lemmikut klassikalist massaaži ja käisin Cunningham Roadil ühes varjulisse sisehoovi peitunud asutuses. Rohelise teega lõhnastatud õli sai minu peale ikka nii palju, et meenutas vägisi ajurveda massaaži. Lisaks sai mulle osaks nii kõhu- kui rinnamassaaž (õnneks vaid lõpuminutitel), mis küll vajalik ei olnud. Mu vaesed jalad ometi rõõmustasid, sest nii palju tähelepanu pole neile keegi pööranud. Hiljem eesruumis teed juues ja viimast Elle’i sirvides sattusin aga huvitava loo peale, millest tahaksin teilegi rääkida.

No loo, no I do! (ei ole kempsu, ei ütle „Jah“)

Asjalood on sellised, et hinnanguliselt elab Indias umbes 110 miljonit leibkonda ilma tualetita, linnas enamvähem pooled, maal veidi vähem kui pooled pered. Ja Uttar Pradeshi ning Haryana (vabandust, kui viimase suhtes eksin) osariikides on miski kampaania, mis julgustab neidusid keelduma abiellumast noormeestega, kelle majapidamises tualetti pole. Pruutide emad käivad siis asja üle vaatamas. Viimase ajani oli tualetiteema tabu, kuid sellest kõneldakse ja seda tähtsustatakse üha enam. Noored naised ei taha enam oma emade kombel pool 5 hommikul majast välja pissile hiilida, et meeskodanikud intiimset toimingut pealt ei jõllitaks, veelgi enam, seda ei pilkaks. Hügieenist ja keskkonnast rääkimata. Arvatakse, et aastas sureb Indias pool miljonit last kehvadest sanitaartingimustest põhjustatud haigustesse. Veel pakutakse inimestele võimalust kõigest 700 ruupia eest soetada koju mingisugune käimla (ilmselt lihtne kuivkäimla). Ja me kõik elame samas maailmas...

PS: Jagame korterit puslefriigiga. Neid va mosaiikpilte on me laudadel ja põrandatel juba üle 15, ja pole mõtet enam osta alla 5 aastastele mõelduid. Tore, kui inimesel on hobi.  

 Naabrid ja sõbrad