Seitse päeva omas mullis

Tervitusi Bengalurust! Istun siin ja kirjutan, tuul kolistab toore troopilise jõuga akna taga, peksab vihma ja painutab palme, linnud karjuvad, Sofia magab päevaund ja Taago on saadetud jäätist tooma (autoga siiski :)).

Indias olemise viiendal päeval kössitasin oma ajakirjaga tugitoolis, kui järsku tundsin, et olen jälle vaimselt ja füüsiliselt kohanenud. India eluga. See oli umbes samasugune äratundmine, nagu siis, kui ma ükspäev Eestis Ekspressi lugedes äkitselt tajusin, et Colin Firth on vist mu peaaegu kõige lemmikum näitleja.

Reis läks hästi ja puha, aga 9 tundi teraslinnu kitsastel istmetel ja ebaloomulikus õhus on minu jaoks ikka liig. Saati siis veel rüblikuga. Tagatipuks hängisime keset ööd Bengaluru lennujaama pagasilindi juures peaaegu 45 minutit, sest enne meie omi laekusid lugematud kohvrid. Kui 50-kilone hunnik kärul, panin Iiakese kõige ette istuma (nagu Titanicus, aga ma ei lubanud tal käsi laiali ajada, vaid käskisin kõvasti kinni hoida) ning laveerisin meid välja India lämbesse öösse. Seal Taago oligi. Saabunud otse südalinna  lokaalist, kuhu ta Reena, Bharathi ja mõne kohalikuga ootamatult dringitama sattus.  Õhtu ja öö missugused.

Meil on toas 26 – 27 kraadi ja õues 30 – 33 kraadi. Öösel on õues umbes sama soe kui päeval toas ja toas tänu konditsioneerile päris meeldiv. Eriti hommikuks. Aga see kõik tundub teistsuguse kliima tõttu vähem kuum, kui ta Eestis oleks. Taago ja Sofia on juba kolm korda basseinis käinud.

Kolmapäeva õhtust kolmapäeva õhtuni ei olnud meil internetti. Oleks saanud teha tõsielušõu teemal „nädal aega offline“. Päris keeruline, kui nii töö kui enamik muud olevikuks ja tulevikuks tarvilikku infot asub netiavarustes. Ja karm tõdeda, kuivõrd sõltuvaks oleme elanud oma elu netiühendusega arvutist. Pühapäeval ostis Taago netipulga, et olukorda veidigi leevendada. Kuid ka see ei hakanud tööle. Tema jaoks möödus see nädal Airteli esindustesse helistades ja kohal käies, minu jaoks mulle äraoldud ajal laekunud ajakirju lugedes. Tulemus – neli ja pool vähemalt poolekilost läbiloetud žurnaali ning pulganett seitsmendaks ja tavanett kaheksandaks päevaks. Enne seda ei jõudnud hindud vabandustest ja lubadustest kuskile kaugemale. India ei väsi iial üllatamast. Võtame või asjaolu, et kulus mitu päeva, enne kui suudeti tuvastada, et pulk ei hakanud kuidagi tööle, kuna selle müüja oli unustanud küsida mingi 47-ruupiase aktiveerimistasu vms.

Laupäeval austasid meid väikese visiidiga parasjagu ringirändavad ja nädalakese Bangalores peatuvad Reena ja Bharath ning Reena pidi nädala alguses veel tulema, kuid rohkem me neist kuulnud ei ole. Selle asemel sattusin mingi kõhupisiku küüsi ja olin kaks päeva tema meelevallas. Lisaks on mul viimase pooleteise kuuga peast väljunud vähemalt pooled juuksed (karvu täis pihud nagu õudusunenäos), vaatamata minu supervitamiinidele, platsentakapslitele, ajurveda šampoonidele-losjoonidele. Nii et mingitel hetkedel olen ma välja näinud ilmselt nagu suur hunnik õnnetust. Aga siis sain ma kõhu terveks ja tulin suurepärasele mõttele nädalavahetuseks linnast ära sõita. Mõeldud, hotell broneeritud. Seekord viib tee Mysore’i, maharadžapaleede ja siidivabrikute linna.

Sofia kõneleb peaaegu vahetpidamata, vaidleb, kapriisitseb ja kehtestab nagu üks korralik kaheaastane. Kõiki geniaalsusi ei jõua enam üles märkida, aga siin on jälle mõned. Üks hommik palub Taago Sofial kaks pudrulusikat lauale viia ja saab vastuseks: „Ma ei jaksa tassida neid.“  Paaril õhtul palub Sofia aga Taagol „silmadega pissi kuulata“ – ehk silmadega mingeid liigutusi teha, samal ajal kui tema vajutab raamatus nuppu, kust tuleb vee peale tõmbamise heli. Ei taha kohe sekkudagi nende omavahelistesse mängudesse. Ükskord, kui Sofia on juba praktiliselt uinunud, kuuleb ta mind vaikselt külmkapist vett võtmas ja lausub voodi ees istuvale Taagole: „Mis see emme seal köögis toimetab?“ Midagi ei jää märkamata. Ja ühel hommikul tassib mulle riided voodisse ning õpetab: „Tõuse püsti, mudu ei saa seelikut panna!“ Lisaks on ta õppinud väikse kõrvalise abiga kokku panema 30-osalisi puslesid, tunneb peaaegu kõiki värve, sugulaste ristinimesid ja meenutab üha enam seiku minevikust. Aga kui õue läheme, on vait kui sukk, pöörab pilgu kõrvale, kedagi teretada ega tunda ei taha (kui ehk Taito välja arvata). Viimane kord ei suutnud isegi kolme naabritüdruku ohtrad kallistused teda päriselt üles sulatada.

Kuid ka Taagol on midagi öelda. Lisaks sellele, et ta meie äraolekul lauaarvuti algosadeks lammutas ja uutest tükkidest tagasi kokku pani, käis ta ka seitse päeva järjest kohalikus ajurvedakliinikus. Tablette ja mikstuure manustab siiani. Siin tema mälestused:

India ajurveedikute arvates saab kõiki muresid ravida õliga määrides. Proovisin siis minagi enda kriuksuvaid põlvi, kasvavat ärrituvust ja rahutuid öid nende meetoditega ravida. Tellisin endale nädalase ravikuuri. Peale 15400 ruupia maksmist saingi endale personaalse mudisti, kes mind iga päev 1,5 tundi õlidega ujutas. Peale protseduuri olid kõik kohad ligased, aga õnneks ta oli abivalmis mind kohe kuivatama - nii vahva on, kui hindu mees sind kuivaks hõõrub. Protseduur ise algas sellega, et mulle valati peotäis õli pähe ja mudist lausus eunuhiliku manajahäälega hmmmmmmm! Siis asetati mind lauale selili, linane pael ümber pea, vatid kõrva ja hakati õli laubale valama, küll paremalt vasakule, siis vasakult paremale, väga uinutav on selline asi ja seda ta teeb umbes 45 minutit, kuni sa kas magama või siis kangeks jääd. Igatahes pidi see kehast toksiine väljutama ja und parandama ja närve rahustama ja maailma rahu tooma.

Sellele järgnes juustest õli välja väänamine ja siis pandi pott tulele juba uue õliga, mis ilmselt oli sama õli, vähemalt haises samamoodi - nagu märja borodinoo leiva ja tavoti segu. Kui see oli parajalt kuum (mõni päev kuumem kui mõni), kastis ta sinna sisse  riisikotikesed ja kukkus mu põlvi nühkima ja masseerima. Siis toodi mulle kuuma taimejooki, mis maitses natuke nagu neerutee ja seejärel pandi veel pulbrit lagipähe ja hõõruti tugevasti laiali, nii et juuksed krigisesid.

Kuna mu pea oli õline, mis peaks juustele kasulik olema, siis ega ma üldiselt päeva jooksul pead ei pesnud, samasuguste juustega läksin ka poodi ja mujale. Mõne päevaga harjusid nad minuga juba ära. Põlved igatahes enam ei krigise ega valuta, vaid aegajalt raksuvad, uni on hea, aga kui keegi mind vihale ajab, siis saan ikka vihaseks. Kokkuvõttes võib raviga rahule jääda.