Bangalore'i ümbrust ei ole õnnistatud paikadega, kuhu nädalavahetuseks auto või rongiga sõita. Kaunid kohad kaugevõitu. Mysore, osariigi suuruselt teine linn, on üks lähemaid - 150 km - ning sinna sõitsime autoga 3,5 tundi ja tagasi 3 tundi. Olukord India teedel on teema omaette. Ja kahjuks ei saa öelda, et Mysore kaunis oleks, India linnad väga harva on, kuid ometi leiab sealt vaatamisväärset ning võluvaid ajastuhõngulisi hotelle meeldejäävaks äraolemiseks. Mysore'is on säilinud Vana Maailma sarmi, ütlevad nad.
Loomulikult tahtsin sellest vähemalt hotelli näol osa saada ja Royal Orchid Metropole, külalistemaja kunagise maharadža brittidest külalistele, seda ka võimaldas. Kindlasti oleksid põrandad võinud olla puhtamad ning minibaar öösiti vähem häälekas, ent ligi neljameetrised laed, sviidimõõtu tuba, pehme king-size voodi ja ajalooline atmosfäär igal sammul pehmendasid edukalt ebameeldivamaid nüansse. Siseõu oma punutud mööbli, hingepaitava vaikse muusika ja lopsakate troopiliste taimedega sai minu lemmikuks. Kordagi ei söönud me ruumis sees.
Mysore on iseäranis kuulus oma siiditoodangu ja sandlipuuproduktide poolest. Noh, ei ostnud me kokku kumbagi - siidsari mul juba on, pudel sandlipuuõliga samuti. Katsetan enne need ära, kui uute järele lähen. Siidivabrikusse siidi valmimist vaatama oleksin siiski väga tahtnud minna. Aga see tahab natuke organiseerimist ja jääb ehk järgmiseks korraks. Küll piirasime me maharadžapaleed, üht India suuremat vaatamisväärsust, külastasime loomaaeda ja ehedat india turgu, tiirutasime mägiteedel (Chamundi Hills) ning mina kohtusin seal mäe otsas korraks ka suure püha härja kujuga. Tempel veidi eemal oli liiga ülerahvastatud, inimesed saabusid lausa bussidega.
Loomaaias ja analoogsetes rahvakogunemispaikades (eriti pühapäeviti) on blondi lapsega ikka väga raske. Kui teda pildistatakse sama palju kui tiigreid ja paabulinde. Kui muudkui tikutakse ligi. Kui muudkui hüütakse "hello baby!". Kord, kui läksin uurima, mis loom järgmises pesapaigas elab, leidsin tagasi tulles Taago ja Sofia ümbert kihava rahvasumma. Inimesed vaatasid ja pildistasid, kuidas Sofia istus vankris ja jõi. Palav oli tõepoolest ja väga rahvarohke. Torudega piiratud sissepääsukoridorides loomaaia väravas tungles ja tõukles ja karjus sissepääsu ootel rahvamass, kes meenutas palju rohkem loomi kui need vaesekesed, keda vaatama mindi. Nii oligi, et kord tagasi välja ja autosse pääsenud, me sel päeval hotellist rohkem ei lahkunud :) Aitas küll.
Eelmisel õhtul, kui olin eesmärgiks võtnud tuledes palee pildistamise, juhtus nii, et kohtusime palee hoovis veel ka elevandiga. Meie teada smugeldati meid vaid väravast sisse, kuid kuna tegemist oli ju kõndivate rahakottidega, smugeldati meid imekiiresti ka nende võluvate loomakeste juurde. Pehmed turris juuksed (nagu Sofial beebina), roosakirju lont ja töntsakad jalad - muidugi olime me võlutud. Sofia võttis asja ilmselt kõige iseenesestmõistetavamalt. Elevandi selga me temaga seekord siiski ei roninud. Pere au päästis Taago. Tõenäoliselt saan ma talle veel pikka aega meelde tuletada, kuidas ta, meeled äsjasaadud elamusest sassis, jultunud elevandipoistele kordades rohkem raha andis, kui sünnis oleks olnud. Kui siis meid sisse ja elevantideni viinud härra ka vaevatasu hakkas küsima, käis mul silme eest korraks mustaks, misjärel tirisin oma pere kus seda ja teist väravatest välja tagasi. Teatud aegadel tuhandetesse tuledesse süttiv palee on muidugi nagu muinasjutt. Aga eks te vaadake seda ja kõike muud oma silmaga fotodelt.
No comments:
Post a Comment