24.2.11

Pagas jõudis pärale, kohe ka esimesed külalised

Teisipäeva õhtul istusime, pigem vist tammusime tuba mööda ringi, teekruus ühes ja kuivik teises käes, ja ootasime kolijaid. Peaaegu hinge kinni pidades. Sofia süda oleks ka kiiremini löönud, kui ta oleks teadnud, et poolteist kuud oodatud hetk on tõepoolest kohe käes. Kui Taago ei mallanud enam oodata, sõitis ta liftiga parklasse ja naases äreva teadaandega, et nägi seal vilksamisi AVA Expressi kirjadega kaste. Tunni aja pärast olid juba peaaegu kõik meie tagaigatsetud esemed ja ka need, mida enam ei mäletanudki, rivis ja hunnikus, kus aga juhtus.


Esimese viie minutiga olid Sofial kojulennuks mõeldud püksid jalas, vana armas nukk kaisus ja oma toona segasummasuvilat meenutavast toast magama tuli ta sel õhtul nutuga. Tema ahastav "Tahad veel mängida!" on mul siiani kõrvus. Kuid oma pika tee maha lennanud voodis jäi ta kiiresti rahulikuks. Uue unejuturaamatu saatel ;) Meile Taagoga saabus öörahu pärast ekstaatilist asjade laiali paigutamist umbes ühe paiku öösel. 

Samaaegselt oma pagasi ootamise ja kodustamisega tegime ettevalmistusi esimeste külaliste vastuvõtuks, kes peatuvad vaid kaks ööd, kuid asi seegi. Seega, eriline nädal. Samuti ilma poolest, mis pöördus äkitselt India suve kohta üllatavalt jahedaks. Päeval ei pruugigi eriti palav olla ning õhtul tuule käes võib tunda isegi jahedust. Paar hommikut on olnud pilvised, päevad vahelduva pilvisusega ja ühel pärastlõunal langesid isegi mõned vihmapiisad. Üldiselt on muidugi mahe ja mõnus, kuid kindlasti erinev eelnenud pooleteisest kuust. Endine lauspäiksesus võib muidugi üleöö tagasi tulla. 
ILUSAT VABARIIGI AASTAPÄEVA!

23.2.11

India võludest ja valudest

Üks tore, tark ja uudishimulik noor daam tundis muuseas huvi mõningate India iseärasuste vastu ja ma mõtlesin, et need küsimused ei ole kindlasti sellised, mille üle salamisi arutlema peaks. Niisiis – üritan neile vastata siinsamas, nii palju kui algaja residendi tähelepanekud lubavad.
Kas Indias on ilusad mehed? Meie mõistes - üldiselt ei. Nagu iga rahva seas, on ka siin väga nägusaid isendeid, kuid pigem kohtab neid ajakirjades, kinolinal ja reklaamides kui poes või tänaval. Maitse asi muidugi, mustad juuksed, pruunid silmad ja pikad ripsmed on neil sellegipoolest ;) Vähemalt Bengalurus on tüüpiline meeskodanik lühike, kõhn ja meie mõistes natuke naljakalt riides, küüned on sageli pikad. Võib vabalt kanda naistesõrmust ja sõita roosa rolleriga, see on täiesti normaalne. Jõukamale järjele saanud hindusid kimbutab aga ülekaalulisus nagu igal pool mujal. Ühesõnaga – leiab midagi igale maitsele, kui just blondi tarvis ei ole.
Ööelu? Ma ei ole väga hästi kursis. Näiteks Bangaloret peetakse pubidelinnaks, klubisid on seevastu vähevõitu. Avalik ööelu lõpeb tavaliselt kell 11 õhtul. Ka diskod kestavad kella kaheksast poole kaheteistkümneni. Keset ööd võid pigem otsida mõnd 24 h kohvikut või snäkibaari. Kindlasti on ka erandeid, kuid üldpilt on enam kui siivas.     
Kas kastisüsteem endast ikka veel märku annab? Annab ikka. Igaüks teab oma kohta ja võtab seda kui midagi loomulikku ja paratamatut. Kõige paremini avaldub see hierarhia teenindava personali puhul: kõige paremini makstud ehk paremal positsioonil on autojuht, järgnevad kokk, teenija, lapsehoidja, pühkija, kusagil teises pooles on ka aednik. Ja autojuht ütleb sulle alati „härra“ või „proua“, samuti poemüüja, uksehoidja, kes iganes, kelle ülesanne on sinu heaks midagi teha. Neile on see nii loomulik, eestlasele vist üsna vastuvõetamatu.
Kultuurilisest erinevusest tulenevaid arusaamatusi tuleb ette pidevalt :) Alustades sellest, et India inimene on kasvatatud nii, et ta ei ütle kunagi, kui ta millestki aru ei saanud. See võib selguda alles viimasel hetkel. Samuti ei ütle nad peaaegu kunagi „ei“, selle asemel teevad oma naljakat peavangutust ja pead ise aru saama, mida ta nüüd mõtles. Nad on ääretult leplikud, vähema klassi inimene ei püüa näida enama klassi inimesena nagu meil sageli kombeks. Nad võivad elada meie jaoks kujuteldamatutes tingimustes ja ikka olla rahul. Nad võivad olla väga vaesed,  kuid siiski väärikad. Naised kunagi ei lärma, ei istu, jalad harkis, ei suitseta, ei liigu napsusena ringi (juuakse üldse väga vähe), naljalt oma keha ei paljasta (kuigi mida suurem linn ja tänapäevasem inimene, seda tõenäolisemalt kannab ka läänelikke ja nappe rõivaid) jne. Eks mida haritum, reisinum ja laiema silmaringiga inimene, seda rohkem meenutab ta eurooplast ja vastupidi (USA-s või Euroopas õppimine, praktiseerimine jms on väga väga levinud ja tunnustatav!).  Mul on kavas lugeda mõned raamatud India ühiskonna, inimeste ja kommete kohta, küllap saan veel palju huvitavat teadma.
Lisan siia natuke mõtteainet India teemal ka Taago sulest:
Kerala on maailma suuremaid lapseahistajate paradiise. Ei ole haruldane vaatepilt, kui rannas liigub ringi must mees, kaks väikest last käe otsas, ja pakub nende laste teenuseid küllalti avalikult. Need on kas tänavalapsed kusagilt mujalt regioonist või siis vaestelt maaperedelt ostetud. Selliseid asju ei suuda lahendada India valitsus, siit India teine probleem. India on üks väheseid demokraatlike riike siin regioonis ja nende kultuuripärand vms ei soosi demokraatiat. Lisaks ei suuda demokraatia efektiivselt toimida nii suure rahvaarvu juures. Indialaste eripäraks on see, et nad lasevad ennast liialt mõjutada hetkeemotsioonidest näiteks valimiste päeval ja neil ei ole väljakujunenud maailmavaadet, seega otsused tehakse enamasti opositsiooni kasuks. Valitsus ei kesta kunagi kauem kui üks valitusaeg. Sellepärast on vaja teha populistlikke ja ühe valitsusajaga teostuvaid projekte, pikem perspektiiv jääb tahaplaanile. Kui seda võrrelda Hiinaga, siis nende plaanid on tihti ülejärgmist põlvkonda silmas pidades. Lisaks on siinne korruptsioonitase üle mõistuse, pea kõik ametnikud on ostetavad ja karistushirmu neil eriti ei ole.
Hindudel on veel veider anne mitte kunagi asjades kokkuleppele jõuda. Ettevõtted, mille juhatuses on pakisid või malaisid, on reeglina edukamad, kuna nad võtavad ka reaalselt otsuseid vastu.
Indias sõltub üksikisiku tulumaksumäär keskvalitsuse kehtestatud riigieelarvest, seega on tulumaks igal aastal erinev (!).
Indiat saab mitmeski mõttes võrrelda USA-ga, kus ka keskvalitsus ei suuda tegelda paljude lokaalsete probleemidega ja osariigivalitsuse käed on selleks liiga lühikesed või siis huvigruppide poolt mõjutatud. 

5 fakti India kohta:
1650 keelt, neist 22 ametlikku; räägituim on hindi, Bangalores kannada
Küsimusele vastab hindu sageli pead küljelt küljele kallutades, mis võib tähendada, et „Jah, ma saan sinust aru, aga ei ole tingimata südamest nõus“  või ka „Jah, ma olen sinuga nõus.“ Võta siis kinni ...
Hindud (80% rahvast) ei söö loomaliha, moslemid (14 % rahvast) sealiha, paljud on taimetoitlased
Hindu jumalaid ja jumalannasid on tuhandeid, nende austamise rituaal on pooja
India tähtpäevade loetelu täidaks raamatu

12.2.11

Vesirattast helikopterini

Möödaläinud laupäeval lunastasime 30-ruupiased piletid ja patseerisime kodulähedase järvekese kinnisel promenaadil, mis oma karussellide ja toidukioskitega meenutas väga mingil moel ammuseid kümnendeid mõnes nõukogude vabariigis. Ainult et kõik oli palju tolmusem. Me läksime sõitma vesijalgrattaga – natuke nostalgiline seegi? Kui Sofia istus, nägi ta välja ainult vesti käeaukudest. Ja ratas kiskus ühele poole kiiva. Kui olime 20 minutist 10 vändanud, lähenes meile järve keskele teine ratas kahe mehega, kes õiendasid, et nüüd tuleb rattad ära vahetada. Minu poolel oli suur ämblik ja Taago, araknofoob, pidi veel selle ka üle parda ajama, enne kui kaldale uhama saime hakata.
Siin tegutseb mingi Oversea’s Women’s Club (sotsiaalne ja heategevuslik klubi välismaalt siia kolinud naistele), mille väljaantud  raamatu Bangalore linna kohta laenas mulle mu jaapanlannast naaber, enne kui pojaga koju käima läks. Seal antakse ülevaade kõigest - alates kultuurišokist, kodu ja koduabiliste leidmisest kuni liha (jah!) müüvate poodide ning jooga – või Bollywoodi tantsu stuudioteni. Harin end nüüd ja noogutan omaette äratundmishetkedel.
Telefon mul ikka ei tööta, Airtel lülitas mu teist korda levist välja, kuna nad ei suutnud tuvastada minu aadressi (number on avatud Chennais, aga mina, hookus-pookus, paiknen Bengalurus). Hoolitseva kaasana läks Taago mulle siis kõnekaarti ostma, aga see ettevõtmine nurjus, kuna ta polnud osanud kõike vajalikku kaasa võtta. Kõnekaardi ostmiseks on vaja: passikoopia, elamisloa koopia, täidetud taotlusankeet (sh isa-ema nimed) koos kleebitud passipildiga. Originaalidest ei piisanud, sest neil polnud võimalik Airteli Bangalore peakorteris koopiaid teha. Küll oli seal kümme erinevat teenindajat – kaardimaksed, sularahamaksed, mobiilne internet, tavainternet, lauatelefon, müük, tagasiside, kaebused, lõpuks kaks arusaamatu funktsiooniga töötajat. Esmaspäeval läheb Taago täisvarustuses taas kohale, meil on nüüd kodus printer-skänner-koopiamasin.
Kesknädalal nautis Taago aga India Raudtee teenuseid, täpsemalt Shatabdi Expressi liinil Bangalore – Chennai - Bangalore. Internetis broneeritud piletit raudteejaama välja ostma minnes oli võimalik korraga osta ainult üks suund. Varahommikul jaama saabudes avastas ta, et piletil on vale klass ning ta on üleüldse ootejärjekorras. Aga peale ta sai, omletti ta sai ja kohale ta sai. Naised seisid Chennai jaamas rentslis ja kühveldasid rongidest pudenenud väljaheiteid, kuna kanalisatsioon oli ilmselt umbes. Tagasisuunal õnnestus saada parem pilet ning ehkki vagun oli külm kui surnukuur, toideti – joodeti reisijaid lakkamatult. Kohv oli väga hea, aga see on siin tüüpiliselt piima ja ohtra suhkruga.



Maja ja hoov on meil tõeline rahvaste paabel. Ükspäev vestlesin kaheksa aastat Bangalores elanud Šveitsi naisega, kes oli oma 3-aastase pojaga tulnud külastama äsja meie majja kolinud tuttavaid. Samal päeval istume Sofiaga basseini juures päikesesoojal murul, kui mööda teed läheneb lopsakas päikseprillidega daam ja hüüatab: „What brings you here?“ (Mis teid küll siia toob). See oli Debbie Michigani osariigist. Enne, kui jõudsin silmi pilgutada, olime lobisemas ja naermas nagu ammused tuttavad. Tema odavatest ja koledatest kohalikest riietest, ilmast, basseinist, üksildusest, koduskäikudest, mida siinsed naised umbes iga kolme kuu tagant ette võtavad jms.
Aga õhtud on muhedad. Sofia tuhiseb kiigel, juuksed tuules, pea kohal kuristavad linnud, sahisevad palmioksad ja lendavad kopterid, päike loojub kusagile majade vahele ja temperatuur ümber keha on ideaalne. Hiljuti hakkas Sofia endale ka helikopterit tahtma – seda suurt me vist niipea võimaldada ei suuda, aga täna käisin linna esindusmänguasjapoes ja tõin talle kaks väikest kopterit, lennuki, rolleri ja traktori. Mudilasplastiliinid ja kriidiga tahvli ka. Rikša jätsin järgmiseks korraks. Ta on nii tubli – arvab, et kõik maiustused minu suus, mida ma veel talle ei paku, on näts, ning käib 1. veebruarist alates potil (enne seda keeldus potti vist ligi 9 kuud sihtotstarbeliselt kasutamast). Päev pärast jaapani poisi Taito ja ta ema ärasõitu pusis esikus kingi jalga ja innustas ennast: „Tita Taito juba ootab!“ Nuuks. Riidleme ka, aga iga päev mõtlen, kui võrratu olevus ta tegelikult on. Ja ta on ka. 


Tänasel poeteekonnal märkasin kolme toredat nähtust. Esmalt keset tänavat kõndivat vasikat (paar lehma pikutas veidi eemal), siis krohvitud müüri kirjadega ÄRA SIIN URINEERI, TRAHV 100 RUUPIAT (või oli 1000?) ning teeäärset madalat jändrikku puud, mille ainsal oksal seisis viis meest. Rolleritest - mootorratastest ei taha kohe rääkidagi – kiiver on peas eranditult ainult juhil (kohustuslik), kaasreisijad, sealhulgas väiksed lapsed, vuhisevad sõita, juuksed tuules. Väiksed tüdrukud seisavad veel sageli isa ja lenksu vahel püsti, nägu säramas ja ükskord nägin maksimaalselt nelja-aastast poissi isa selja taga istumas, ainsaks kaitseks isa puusade ümbert kinnihoidvad käekesed. Go, India!
Ahjaa, Taago ostis Sofia basseinile katte, milleks on mootorratta kate.


7.2.11

Mustasilmsed residendid

Kuu aega kestnud meeleheitlike ponnistuste tulemusel saime täna igaüks aastase elamisloa!!! Nagu ma ütlesin, enne seda ei palka ega IKKA VEEL Tallinnas ootavate armsate asjade lennukile panemist. Ilma makstud kohaliku abiväeta oleksime vist vigaseks end jooksnud nende paberite nimel. Ponnistused kulmineerusid Foreigner Regional Registration Office's, kus Taago käis sõna otseses mõttes mitu tundi ühe ametniku ja ühe leti juurest teise juurde, paksud paberivihud ja dokumendid pihus. Meie Sofiaga pääsesime õnneks veidi varem tulema. Meie kõigi elamislubadel on silmade värviks märgitud must (!?), Sofia amet on laps, mina olen koduperenaine ja Taago isa nimi on Peeter being (keegi Peeter-olend?) :D Palju õnne residentidele!

4.2.11

Suhkruroog põses, silmad ajakirjas

Sellest võib isegi aru saada, et neil ei pakuta poes termomeetreid müüa. Aga et silmameigieemaldajat on võimatu leida?! Õnneks suutsin tohutu kribu-krabu seast välja kaevata täispuhutava basseini, mille Sofia jaoks rõdule sättisime. Veedame seal ju isegi rohkem aega kui "päris" õues. Kuigi jah - ka päris õues on nüüd basseinid vett täis. Ma vist ootan ära suvekuumuse, enne kui end karastama lähen :) Ehk saavad ka jaapani teismelised ühel päeval aru, et riietega ujuma minek ei ole maailma kõige hügieenilisem ajaviide. 


Basseini uhatava vee pahina kõrval on viimastel päevadel väga palju olnud kuulda helikopterihelisid. Taago viis läbi mitu vaatlust ja järeldas kõikide nende lähenemiste, seisakute, laskumiste, maandumiste ja kaugenemiste põhjal, et ilmselt sõidukoolitused sõjaväelastele - kopter oli igavene suur ja ebaökonoomne. Ja keerutas paksu tolmu üles siinsamas meie maja ja järvekese vahel. Kui aga muud pole, siis hele mootorsae inin kusagil läheduses täidab õhku konstantselt. Loojuv päike toob kosutava vaikuse ...
Ma ise olen tegelikult neljandat päeva tigeda nohu küüsis. Jah, mulle juba öeldi, et on omaette anne suveleitsakus nohu üles korjata. Aga siin ta on. Kolm päeva viletsat enesetunnet, lõputut aevastamist, kipitavaid silmi ja kurku, nuuskamist ja verd. Täna võib öelda, et haiglane läige mu silmades on asendumas lootusrikka säraga ja saan ehk nädalavahetusest teiste inimeste kombel osa.
Kolmapäeval olime Sofiaga kahekesi kodus, Taago lendas juba koidikul Mumbaisse väga tähtsale kohtingule. Küsisin Sofialt, et mis me täna sööme, ta vastas: "Magustoitu!" No ma juba olen öelnud, et ega ta ei ole rumal tüdruk. Ja tõepoolest, üsna agaralt proovime me kohalikke jäätiseid (lahtiselt müüdav on eriti hea), küpsiseid, kooke ja puuvilju. Siinne spetsialiteet on muidugi piimast ja suhkrust valmistatud maiused. Eile õhtul jõudis asi isegi nii kaugele, et Taago tassis koju suhkruroogu - ka hea magus ja mahlane asi, mida lutsutada. Me siis kõik lutsutasimegi. Eile lõunal aga, tõbine ja tusane, leidsin ma, et mina ei oska mitte midagi lauale panna ja läkitasin Taago naabruskonna ketihiinakasse Beijing Bites (armas nimi). Sofia igatahes sööb hea meelega nende kliistrisarnast suppi, nuudleid ja muidugi kõiki magustoite. 
Ja last but not least - postkasti tuli esimene mu tellitud ajakirjadest - veebruarikuu särtsakas ja kirglikkust täis Marie Claire. Ning kaanel - oh seda üllatust - India ihaldusväärseim mees, näitleja Hrithik Roshan :P On ju valentini - ja romantikakuu. India naiste jumalus on siiski õnnelik pereisa ja lisaks veel kaksikpöidlaga. Üllatused värskes MC-s aga jätkusid. Tõeliselt jaw-dropping artikkel oli ühe Kambodža hõimu kombest ehitada teismelistele tüdrukutele isiklikud armuhütid, kus nad vabal valikul kohtuvad erinevate poistega seni, kuni leiavad paarilise, kellega kogu eluks kokku jäävad. Paariliseotsingud algavad juba 13-15aastaselt, kui neiu isa on viitsinud hüti ehitada. Mõnikord noored lihtsalt räägivad, mõnikord läheb asi ka kaugemale. Ja kui peaks juhtuma, et valik sai ikkagi vale ja sünnib ka beebi, kuid on olemas noormees, kes tüdrukut päriselt armastab, siis ta abiellub tüdrukuga ja võtab ka lapse enda hoole alla! Kas te teadsite sellest midagi?