18 päeva tagasi seisin öises tuulises lennujaamas, Aserbaidžaanist pärit sall ümber õlgade, ja jälgisin kullipilgul saabuvate lendude ustest väljuvaid inimesi. Ja juba me kõik valmistume minema tagasi sama teed, nagu tuli mu ema. Olaaa, hüüaks siinpuhul Sofia.
Aega me raisanud pole. Juba esimene päev leidis meid südalinnas UB City’s ja lähedaslasuvas kohvikus toitu ja jooki, päikest ja melu nautimas. Järgmise päeva õhtul sõime kodus mulgikapsaid musta leivaga, mmmm... Uue nädala avasime aga naiste ostupärastlõunaga Mantri keskuses, sest kaua sa ikka seda tähtsat asja edasi lükkad :D Siis põrutas Taago Gurgaoni ja meie kasutasime ära erakordselt inimsõbralikku ilma ning läksime kolmekesi Lalbagh' botaanikaparki. Seekord oli elamus hoopis ilusam kui esimesel korral – päike ei kõrvetanud, taimed olid juua saanud ja lopsakad, inimesi oli vähem ja mul olid isegi vaatamisväärsused kaardile joonistatud. Pikapeale kogunes muidugi tüütu hulk seltskondi, kes Sofiat uudistama ja pildistama tulid. Isegi meie tagasihoidliku pikniku üsna kõrvalises kohas katkestas korraks kaheksane seltskond noormehi, et paluda üht pilti. Noormehi! Ma ei saa neid kunagi lõpuni mõistma.
Meie nädalalõpust niiskes ja sammalduvas Kochis olete juba kuulnud. Kahjuks jäi Sofia kohe järgmisel päeval palavikku – mussoonid on üks kahtlane aeg. Õnneks saime hullemast ühe päevaga jagu ning jäi vaid mõõdukas köha, mida tänaseks enam pole. Kui laps juba kraps oli, leidis ema endas piisavalt rahu, et minna proovima ajurveda hoolitsusi. Vihma kallas ja ilm oli hall, kui kaks naist teda õlidega masseerisid, järgnes Shirodhara (kuuma õli niristamine laubale) ning lõpuks aurusaun. Mussoonid on parim aeg ajurvedaprotseduurideks – nahk ja keha ja vaim olla siis kõige vastuvõtlikumad, mistõttu on hea siis ka millegi ravimisega algust teha. Vihmade alates sõidavad paljud hindud Keralasse, et miski puhastav, tervistav või raviv kuur läbi teha. Eks käiakse mujalgi, kuid Kerala on ajurveda osariik.
Samal õhtul läksime meie Taagoga esimest korda sel aastal (!) kahekesi kodust välja – ostsime mõned ilusad teekruusid ja massaažiõlid ning potsatasime näljastena moodsasse ja ülejahutatud kohvikusse :)
Laupäeva hommikul pakkisin kaasa puuviljad, kananagitsad ja omatehtud õunakoogi ning me keerasime autonina põhja poole, suunaga Nandi küngastele. Need künkad on 1478 m merepinnast ning juba Tipu Sultani ajast peale armastatud puhkekeskus ja paik, kuhu suvekuumuse eest pageda. Tipu Sultan heitis sealt küll alla ka oma surmale määratud vange. Jooksin tugevat tuult trotsides mööda kaljuseid mäekülgi üles-alla, püüdes seda täpsemat viskekohta üles leida, aga ei teagi, kas leidsin. Vaated olid vaatamist väärt küll. Ja seda kõigest 60 km kaugusel linnast. Üles ja alla viib 40 kurviga autotee, teatud hetkest võib valida auto ja treppide vahel. Me valisime trepid, kohtasime teel palju pärdikuid, hämaraid parke, metsaradu, templeid, söögiputkasid, kitsi ja omasuguseid. Piknikupaika leidmata pidasime auto kinni tagasiteel, mida ääristasid rahuliku elutempoga külakesed, viinamarjapõllud, palmisalud, uusarendused. Ei olnud paremat kui lame kivi kellegi põllumaade ja palmide vahel. Poole ajast seisis meie juures kohalik vanem naine kollases saris, aga kuna ta oma taktitundetu passimise ja kõike muud kui lahke näoga meid pigem välja vihastas, kui härdaks tegi, ei saanud ta meilt leivapuru ka. Tee äärest ostsime koju kaasa värskeid viinamarju.
Kuid sellega meie laupäev ei lõppenud. Õhtuks olime kutsutud tähistama naabritüdruk Neha viieaastast sünnipäeva ja tema õe sündi. Kunagi varem pole me selle perega läbi käinud, kuid kutsumas käidi lausa isiklikult. Lastele mõeldud pralle oli uhke – õhupallid, suhkruvatt, mustkunst, käemaalingud, kruusiportreed, tants ja trall. Ja muidugi vastsündinu. Sofia hakkas aga kaheksa paiku väsimust ilmutama ning magas sel ööl 13 tundi järjest (!). Kui mudilased kodudesse kupatatud, algas uus pidu uues kohas täisinimestele – 15. korruse tuulisel terrassil kõrgus kokteilibaar, ettekandjad sibasid ringi suupistetega ja vali tantsumuusika tegi jutuajamise keeruliseks. Kuid juttu jätkus ja uued tutvused said sõlmitud. Veerand kaksteist, kui otsustasime Taagoga lahkuda, päriti meilt suurte silmadega – kas te õhtusöögile ei jäägi?
Meile meeldisid need viimased nädalad siin ja emale ka väga. Avatud ja positiivse inimesena võttis ta kohaliku elu kiiresti omaks, ei lasknud end šokeerida ega häirida millestki, vaatles huviga ümbritsevat ning suhtles inglise keelt oskamata nii naabrite, poemüüjate, autojuhi kui ukse taha laekuvate kulleritega. Tänu temale saime teada, et Nehat alati liivakasti toonud kena noor naine polegi tema ema, vaid tädi, ning et meie autojuht on abielus ja naine lapseootel. Sofia on need nädalad nii päeval kui õhtul uinunud koos vanaemaga uue Liisbeti raamatu saatel vaid minutitega ning oskab tänaseks sealseid luuletusi juba peast ette kanda. Ja ehkki aeg-ajalt löövad tal lained üle pea ja ta ajab vanaema teise tuppa, ei luba enda poole vaadata ega endale läheneda, on nad olnud suurepärased semud ja mängukaaslased. Jutte, mida tütarlaps räägib, ei jõua enam üles tähendadagi – nii mahlakas ja terane on see kõne juba :)
Ja täna öösel siis – lennuki peale!
