27.7.11

Pihutäis mälestusi kojulennueelsel päeval

18 päeva tagasi seisin öises tuulises lennujaamas, Aserbaidžaanist pärit sall ümber õlgade, ja jälgisin kullipilgul saabuvate lendude ustest väljuvaid inimesi. Ja juba me kõik valmistume minema tagasi sama teed, nagu tuli mu ema. Olaaa, hüüaks siinpuhul Sofia.
Aega me raisanud pole. Juba esimene päev leidis meid südalinnas UB City’s ja lähedaslasuvas kohvikus toitu ja jooki, päikest ja melu nautimas. Järgmise päeva õhtul sõime kodus mulgikapsaid musta leivaga, mmmm... Uue nädala avasime aga naiste ostupärastlõunaga Mantri keskuses, sest kaua sa ikka seda tähtsat asja edasi lükkad :D Siis põrutas Taago Gurgaoni ja meie kasutasime ära erakordselt inimsõbralikku ilma ning läksime kolmekesi Lalbagh' botaanikaparki. Seekord oli elamus hoopis ilusam kui esimesel korral – päike ei kõrvetanud, taimed olid juua saanud ja lopsakad, inimesi oli vähem ja mul olid isegi vaatamisväärsused kaardile joonistatud. Pikapeale kogunes muidugi tüütu hulk seltskondi, kes Sofiat uudistama ja pildistama tulid. Isegi meie tagasihoidliku pikniku üsna kõrvalises kohas katkestas korraks kaheksane seltskond noormehi, et paluda üht pilti. Noormehi! Ma ei saa neid kunagi lõpuni mõistma.
Meie nädalalõpust niiskes ja sammalduvas Kochis olete juba kuulnud. Kahjuks jäi Sofia kohe järgmisel päeval palavikku – mussoonid on üks kahtlane aeg. Õnneks saime hullemast ühe päevaga jagu ning jäi vaid mõõdukas köha, mida tänaseks enam pole. Kui laps juba kraps oli, leidis ema endas piisavalt rahu, et minna proovima ajurveda hoolitsusi. Vihma kallas ja ilm oli hall, kui kaks naist teda õlidega masseerisid, järgnes Shirodhara (kuuma õli niristamine laubale) ning lõpuks aurusaun. Mussoonid on parim aeg ajurvedaprotseduurideks – nahk ja keha ja vaim olla siis kõige vastuvõtlikumad, mistõttu on hea siis ka millegi ravimisega algust teha. Vihmade alates sõidavad paljud hindud Keralasse, et miski puhastav, tervistav või raviv kuur läbi teha. Eks käiakse mujalgi, kuid Kerala on ajurveda osariik.
Samal õhtul läksime meie Taagoga esimest korda sel aastal (!) kahekesi kodust välja – ostsime mõned ilusad teekruusid ja massaažiõlid ning potsatasime näljastena moodsasse ja ülejahutatud kohvikusse :)
Laupäeva hommikul pakkisin kaasa puuviljad, kananagitsad ja omatehtud õunakoogi ning me keerasime autonina põhja poole, suunaga Nandi küngastele. Need künkad on 1478 m merepinnast ning juba Tipu Sultani ajast peale armastatud puhkekeskus ja paik, kuhu suvekuumuse eest pageda. Tipu Sultan heitis sealt küll alla ka oma surmale määratud vange. Jooksin tugevat tuult trotsides mööda kaljuseid mäekülgi üles-alla, püüdes seda täpsemat viskekohta üles leida, aga ei teagi, kas leidsin. Vaated olid vaatamist väärt küll. Ja seda kõigest 60 km kaugusel linnast. Üles ja alla viib 40 kurviga autotee, teatud hetkest võib valida auto ja treppide vahel. Me valisime trepid, kohtasime teel palju pärdikuid, hämaraid parke, metsaradu, templeid, söögiputkasid, kitsi ja omasuguseid. Piknikupaika leidmata pidasime auto kinni tagasiteel, mida ääristasid rahuliku elutempoga külakesed, viinamarjapõllud, palmisalud, uusarendused. Ei olnud paremat kui lame kivi kellegi põllumaade ja palmide vahel. Poole ajast seisis meie juures kohalik vanem naine kollases saris, aga kuna ta oma taktitundetu passimise ja kõike muud kui lahke näoga meid pigem välja vihastas, kui härdaks tegi, ei saanud ta meilt leivapuru ka. Tee äärest ostsime koju kaasa värskeid viinamarju.
Kuid sellega meie laupäev ei lõppenud. Õhtuks olime kutsutud tähistama naabritüdruk Neha viieaastast sünnipäeva ja tema õe sündi. Kunagi varem pole me selle perega läbi käinud, kuid kutsumas käidi lausa isiklikult. Lastele mõeldud pralle oli uhke – õhupallid, suhkruvatt, mustkunst, käemaalingud, kruusiportreed, tants ja trall. Ja muidugi vastsündinu. Sofia hakkas aga kaheksa paiku väsimust ilmutama ning magas sel ööl 13 tundi järjest (!). Kui mudilased kodudesse kupatatud, algas uus pidu uues kohas täisinimestele – 15. korruse tuulisel terrassil kõrgus kokteilibaar, ettekandjad sibasid ringi suupistetega ja vali tantsumuusika tegi jutuajamise keeruliseks. Kuid juttu jätkus ja uued tutvused said sõlmitud. Veerand kaksteist, kui otsustasime Taagoga lahkuda, päriti meilt suurte silmadega – kas te õhtusöögile ei jäägi?
Meile meeldisid need viimased nädalad siin ja emale ka väga. Avatud ja positiivse inimesena võttis ta kohaliku elu kiiresti omaks, ei lasknud end šokeerida ega häirida millestki, vaatles huviga ümbritsevat ning suhtles inglise keelt oskamata nii naabrite, poemüüjate, autojuhi kui ukse taha laekuvate kulleritega. Tänu temale saime teada, et Nehat alati liivakasti toonud kena noor naine polegi tema ema, vaid tädi, ning et meie autojuht on abielus ja naine lapseootel. Sofia on need nädalad nii päeval kui õhtul uinunud koos vanaemaga uue Liisbeti raamatu saatel vaid minutitega ning oskab tänaseks sealseid luuletusi juba peast ette kanda. Ja ehkki aeg-ajalt löövad tal lained üle pea ja ta ajab vanaema teise tuppa, ei luba enda poole vaadata ega endale läheneda, on nad olnud suurepärased semud ja mängukaaslased. Jutte, mida tütarlaps räägib, ei jõua enam üles tähendadagi – nii mahlakas ja terane on see kõne juba :)
Ja täna öösel siis – lennuki peale!

20.7.11

Kolmerattalise Ferrariga läbi Kerala mussoonide


REEDE, 15. JUULI
„Kas sa tahaksid mulle kõrvarõngad kinkida?“ küsin ma helgel hääletoonil hommikuses lennujaamas. Väravas istuv ja lendu ootav Taago kergitab mittemidagiütleva näoga* tagumikku, et tagataskust rahakott kätte saada ja see minu kätte anda. Niisugune romantika siis pärast seitset aastat koosolemist :D Enese õigustuseks lisan, et ma ei ole Indias oldud aja jooksul näinud ühte kauplusse koondatuna niivõrd peaaegu eranditult ilusat ehtevalikut kui Bangalore’i lennujaama Shopper’s Stopis.
Keskpäeval maandume Kochi lennuväljale. Õhk on soe ja vaevutalutavalt niiske. Reibas väike Tata Indica viib meid pooleteise tunniga 45 km kaugusel asuvasse ajaloolisse Fort Kochi linnajakku, kus vaiksel märkamatul tänaval asetseb meie ööbimispaik. Koloniaalaegne hollandi villa nimega the Poovath. Meri on kohe siinsamas. Samuti häärberiga ühte aega jääv hollandlaste sammaldunud surnuaed. Tänava teises otsas, paar maja edasi, kössitab värviliste plastiktoolidega Bob Marley baar.
Maitseme Kerala kanaroogasid, samal ajal kui kirjeldamatult kosutav ookeanituul hotelli söögisaali avatud terrassiustest sisse hiilib ja meid aeg-ajalt paitab. Niiske, merelõhnaline. Ma ei saa pilku randa rulluvatelt lainetelt ja tuules õõtsuvatelt palmiokstelt. Ma ei ole sisemaa inimene. Ja päris kindlasti ei ole ma India suurlinna inimene :) Sofia vaatab helesinisesse toppi ja seelikusse riietunud vanaema ja küsib üllatunud ning veidi etteheitva häälega: „Kas sul on öösärk seljas?“

Sama päeva õhtupoolikul ostab Taago endale FabIndiast kurta (täispika) ning kannab seda õhtusöögil. Veidi arusaamatu, aga 12 euro eest saab meie neljane seltskond söönuks-joonuks, kusjuures tegemist on meeldiva vanalinna hotellirestorani ning väga maitsvate roogadega. Väsinud aga vahva reisisell Sofia jõuab tagasi hotelli uhkes kurtas isa süles. Öö saabub varakult teistelegi, on aga veidi rahutu ja võõras.
LAUPÄEV, 16. JUULI
Tellime inglise hommikusöögi ja ägame dilemmas, kas jääda Fort Kochi turvaliste tänavate rüppe või püüda jõuda naabersaare teises otsas asuvasse mereranda. Paarikümne kilomeetri kaugusele jääv Cherai beach on lähim viisakas rand Fort Kochile. Selline, kus liiva ei kata prügihunnikud ja vees ei hulbi kahtlast kraami. Ehkki ilm on mussoonide ajal enam kui heitlik, astume väravast välja ja lööme käed rikšajuhiga, kes mitte ainult ei vii meid praamile, vaid pakub oma kõrgete punaste istmetega Ferrarit sõiduks randa ja tagasi. Kochi rikšad on nimelt sageli mugava kõrge seljatoega istmetega (kuid paksu kilega kaetud), ka muus osas võimalikult edevalt tuunitud ja nii need juhid hõiguvadki tänava ääres, pakkudes härradele-prouadele konditsioneeritud Ferrarit. Meie rikšajuht juhib me tähelepanu oma sõiduki laekaunistustele ning uurib, kas Bangalore’is ka nii ilusaid rikšasid leidub. 

Enne, kui aru saame, oleme praamil ja mõne minuti pärast kimame juba mööda Vypini saart. Meie teekonna näol on tegemist pika tänavaga, mida ääristavad lopsakas rohelus, igasugused majapidamised ja arvutud ärid. Hakkab sadama. Kuidagi saame kinnitatud vihmatõkked ja edasine reis jätkub justkui kihutavas telgis. Ühel hetkel sadu lakkab ja me leiame end miski rannahotelli märjast parklast, rikšamees näitab kätte mere (trepist üles ja ongi) ja restorani ning jääb ootama. Randa kui sellist ei ole. On mereni laskuvad kivipurakad ja vastu neid peksvad vahused lained. Hoolimata sellest, et mussoonide meelevallas mäslev meri on liivaranna enda alla võtnud, tahame me jala vette saada. Sofia mängib seni kivide vahel 50 x 70 cm liivalapil. Silmapiir tumeneb aga sekunditega ja peagi põgeneme äkki alanud vihmas, kingad näpus, laps kaenlas, varju alla. Kallab ja piitsutab mis kole. Ei ole just merele avatud restorani ilm. Tualeti ees on vesi pahkluuni. Aga elamus missugune. Tagasiteel suudab Sofia isegi magada.
Rikšajuhi soojalt soovitatud kalarestoran näeb välja nagu odav peotelk, ühestki kandikul nähatoodavast kalast ei oska midagi arvata ega soovida ning lõpptulemus – banaanilehes küpsetatud kasina maitsega mereelukas - on ohtra sibula ja vürtsidega täiesti ära rikutud. Kallis ka veel. See-eest satub ema suhtlema samuti toitu ootavate Kasahstani naistega, kes Sofiat nähes ja ta nime kuuldes heldinult kooris käsi kokku löövad.
Pärastlõuna meelitab kuiva ja sooja ilmaga ning me sätime end jonnakalt jalgsiteekonnale juudilinna suunas. Paneme lihtsalt umbes ajama. Pildistan ema koos lehmaga ning katsume vabaneda meid saatma asuvatest kohalikest poisikestest ja rikšadest. Jääme lõpuks siiski vihma kätte, taaskord. Okei, nüüd võib üks rikša hääled sisse panna. Viidagu meid kuulsasse Spice Marketisse. Lävepakk on 30 cm kõrge. Pood on hurmav – vürtsipotid, teepurgid, ehted, nahkkotid, mida iganes, tuled tubades muudkui süttivad. Aga hinnad meid väga ei sütita, ebanormaalselt suured on numbrid esemete küljes. Järgnevas riiklikus käsitööimpeeriumis imetleme kohalikku ehtekunsti ja minu ema, kes inglise keelt oskamata teeb kaupmeestele selgeks, et tema tahaks midagi indiapärast ja soovitavalt elevantidega, veel parem kui käevõru. Ollagi leitud elevantidega kaelakee ja pakutud, et kui see pooleks lõigata, saabki käevõru. Suhtlemisega ei ole emal probleemi – ta tutvustab ennast, last ja oma kodumaad nii uudishimulikele poodnikele, rikšajuhtidele kui muudele ligiastujatele. Või peletab tänavakaubitsejaid eemale, öeldes: „Ära nüüd topi!“ või „No money!“ Iiakene, nagu ikka, võlub ära kõik linna meeskodanikud, kuhu iganes ta läheb.
Päeva jooksul piisavalt seigelnud, ei hakka me enam riskima ning sõidame õhtustama eelmisel õhtul avastatud restorani. Tandoori kana, Kerala kalakarri, vastvalminud parathad, krõbedad kalapulgad... Vähemalt sama hea tunne saabub ka enne magamaminekut, kui oleme endale selgeks teinud sooja vee saamise nipi ja me Sofiaga kordamööda vannis mõnuleme. Ja veel ilusas vannis.
PÜHAPÄEV, 17. JUULI
Pühapäevadel on oma võlu ja oma meeleolu. Uitame kiirustamata ja sihitult mööda naabruskonna kitsukesi käsitööpoodide ja võõrastemajadega pikitud tänavaid. Ilm on ilus. Kohvikuuksel joovad vanamehed kohvi, üksik peni istub ristteel ja sügab end. Ema ostab pisikese Ganesha kuju ja Taago pisikese india stiilis vesipiibu. Lõpetuseks põikame väiksesse raamatupoodi, kust leiame muuhulgas mitukümmend erinevat Kamasutra köidet ja mina oma tagaotsitud A. Frateri „Chasing the monsoon’i“. Milline päevakajaline lugemine. Raamatu leiab isegi Sofia. 

Enne, kui jälle Indicasse istume, meelitan reisikaaslased veel viimast korda mere äärde. Istume promenaadil pingi peal, kissitame heledas keskpäevavalguses silmi ja vaatame, kuidas lained vastu kive peksavad. Sofia üritab end magama sättida.
*****
Kochis elab sama palju inimesi kui Eestis. Linn hakkas arenema tänu sinna rajatud sadamale, mis hangeldas usinalt kaupadega nagu kaneel, kardemon, nelk, pipar jne. Siiani eksisteerib piprabörs. Oma osa Kochi kasvul ja arengul on olnud nii araablastel, inglastel, hollandlastel, hiinlastel, itaallastel kui ka portugaallastel. Inglased kutsusid linna „Mini Inglismaa“, hollandlased „Kodune Holland“, portugaallased „Väike Lissabon“. Kochist sai alguse India koloniseerimine, praeguseks on sellest saanud Kerala osariigi tähtsaim linn. Looduslikult asub Kochi väga erilises paigas, piirnedes ühelt poolt merega, teiselt poolt kuulsa backwaters’iga – viimane on rannikuga paralleelselt laiuv järvede ja soolase veega laguunide kett, mida toidab 38 jõge ning mis on ühendatud kanalitega.
     *Taago sõnul võib tema mitte midagi reetev pilk tegelikult peita tuhandeid emotsioone

7.7.11

...so that there is no tension...

... no pain, no stiffness*. Nii lausub meile rahustaval malbel häälel Rohit, kui lebame, silmad kinni, põrandal mattidel, püüdes kõiki oma ihuliikmeid ja kehaosi täielikult lõdvestada. Pärast kõike seda, mis on eelnenud, ei olegi see kuigi raske. Olemine ja enesetunne on nii kerge, samas on keha kui põranda külge liimitud, enne, kui Rohit annab märku tasakesi sõrmi ja varbaid liigutama hakata.
Rohit on meie personaalne joogatreener juba kaks nädalat. Noor, sooja säravvalge naeratuse ja õlitatud süsimustade kiharatega. Tuleb kolm korda nädalas kell üheksa hommikul ja teeb meile säru. Ja meie - meie oleme paksult rahul. Naudime täiel rinnal personaalset "teenindust", iga korraga paranevat painduvust (muidu suhteliselt pulkkange Taago sai viimasel korral pea vastu põlvi!) ja suurepärast enesetunnet, mille säärane intensiivne joogatund tekitab.
Me alustame põlvili keskendumise ja erinevate hingamistega, järgnevad mitmesugused venitused, painutused ja lihaspingutused, siis tempokas päikesekummardamise seeria, ja kui me tagasi pikali läheme, et veel natukene pingutada, on mu nägu igatahes higist märg. Mis eriti luks - enne, kui algab täielik lõõgastumine, väänab, painutab, venitab, pigistab, surub ja kangutab Rohit meid kumbagi veel oma kleenukeste sitkete kätega. Tõmbab seljad vibusse, kannad vastu puusi, vajutab õhu kopsudest välja, käenahad keerdu, küljenahad pihkude vahele ... mõnikord, kui pöidlad tagumikku surub, tahaks valust karjuda. Kui ta endast poole raskema Taagoga maadleb, näen, kuidas ta meelekohad higipiiskadega kattuvad ja vahel ta peatub ja teeb "puhh". Kõik selle nimel, et me igast kohtumisest maksimumi saaksime.
Ah, et mida teeb samal ajal Sofia? Well.... esimesel tunnil puges mingi hetk meie vahele ja üritas paljusid harjutusi kaasa teha. Püüdsin, hambad ristis, ta kohalolu unustada, et mitte naerma pursata. Üldiselt lõpetab tema samal ajal rahulikult hommikusööki, jälgib meid ja vahel kuuleb teda hingamas ja "oooommmm" tegemas. Vahel tuleb raamatuga ja jutustab piltide järgi või kõnnib läheduses ja vahetab Rohitiga naeratusi. Arukas laps, nagu ta on, mõistab ta, et pole mõtet vägivaldselt vahele segada, kui ema ja isa nagu äratehtult põrandal puhivad või suletud silmadega, näpud kõrvas, mesilase häält teevad. Rohiti ära saates on Sofia see, kes ülevoolavalt uksel lehvitab ja mitu korda bye bye hüüab.
Taago lõpetas nüüd oma igahommikused "rühmatreeningud", et keskenduda joogale ja jõusaalile. Möödunud laupäeval käisime perekondlikult isegi Indiranagari linnaosas joogapoes ja valisime välja hunniku spetsiaalseid kehakatteid. Esmaspäeval teatas Sofia mulle: "Emme-issi tegid täna joogat onu õpetajaga!"
Preili Sofiaga oleme viimastel nädalatel näinud vett ja vilet. Millalgi juuni keskpaiku muutus ta üleöö uskumatuks jonnjuurikaks, korraldades tühiste asjade pärast kaks-kolm valjuhäälset skandaali päevas. Kord põgenesin ta eest isegi vannituppa luku taha. Ei olnud piisavalt vapper, kui tütarlaps uinumise asemel pikemat aega kõrvulukustavalt kriiskas ja mulle pähe ronis. Suuremad pröökamised jäid mõne päevaga palju harvemaks, kuid äärmine tundlikkus, isepäisus ja iga tühise vale liigutuse pärast kisa tõstmine on jäänud. Oh hullu, kui kogemata rätiku nagisse riputan, enne, kui Sofia on selle õiget pidi keeranud, oh kurja, kui ta ei saa võimalust ise kahvleid kokku korjata või tualetipoti kaant üles tõsta. Ausalt öeldes oleme me mõne nädalaga nii palju õppinud, et valesid liigutusi naljalt ette ei tulegi. Aga noh, põhjuseid jonnimiseks leiab alati. Tervitan kõiki kaheaastaste vanemaid! :))
Samal ajal on tegemist otsatult võluva ja terase tegelasega, kelle maailma avastamist jälgida ja juttu kuulata on suur rõõm. Ja no Sofia restoranis - ei ühtegi piiksu, kärsitut nihelemist ega koerust. Rätt läheb põlvedele, mahlakõrs suhu. Laitmatu. Muide - jaanilaupäeva veetsime restoranis Coconut Grove jahedas õhtutuules sahisevate palmide varjus laternate valgel banaanilehtedelt Kerala stiilis toite süües. Kui India, siis India.
Mõned Sofia ütlemised:
Vaatab ajakirjas Ulysse Nardini kellareklaami:"Sihuke kookose kell!" (olemata täpsemalt tuttav kookospähkliga)
Lehvitab oma korrusel maha minnes sõber Taitole ja tema emale liftiuste vahel: "Bye-bye! Olge tublid!" ja saadab õhusuudlusi, nii et matsub. Ja nii peaaegu iga kord.
Minu küsimuse peale - mis sul on seal kõhus, et sul nii suur kõht on? - "Mul on lihtsalt üks makaron kõhus. Kapsas on ka ..."
Vaatab kortsus pliiatsitopsi: "Kes siis nii teeb?" ja sosinal: "Kullake, ei tohi teha ..."
Tõstab mu käevarre üles: "Tahad karvi näha!" (issake, kuidas tal selline eeldus sai tekkida??)
Taagole: "Ära mine kullake trenni!", teine päev söögilauas oli Taago juba linnukene...
Enne koogitegu jooksuga Taago tuppa tuhisedes: "Taago tule ka sina kooki tegema!"
Mina: "Võta NÜÜD kahvli otsa kanatükikene." Sofia: "Ma söön praegu idusid."
Ja nüüd parim :D "Iia on tarkuslaps ... emme on tarkuslaps ... issi on papagoi!"

On neljapäeva õhtu. Sofia jookseb külmkapist tooma sandlipuusalvi putukahammustuste peale. Minu ema alustas veidi aega tagasi lendu Tallinnast Frankfurti, et siis homme keskpäeval koos mitmesaja tundmatu lennukaaslasega Bangalore'i poole teele asuda. Ma peaaegu et loen tunde tema saabumiseni ja väga väga oodatud kohtumiseni öises lennujaamas. Kõik see ilu pidi sündima juba nädala alguses, kuid kuri haigus segas viimasel hetkel vahele. Igatahes - edaspidi saab minna ainult paremaks ja meid kõiki ootab ees ligi kolm meeleolukat nädalat. Misjärel suundume lennukile - sedapuhku suunaga kodu poole.

* ... nii et ei ole ei pingeid, ei valu, ei jäikust...   

2.7.11

Vihm kiire ja korralik

Mussoonvihm suunaga paremalt vasakule

Pool minutit hiljem
Mõni hetk hiljem
*****
Mõne minutiga läheb pilt jälle klaariks ja jätkub rahumeelne sadu