Gurmeeõhtusöök perepalatis

Küllap te seda ei oodanud, aga alljärgnevalt ma tutvustan teile põgusalt huvitavamaid Indiat puudutavaid teemasid, mis ilmunud viimase 6 kuu Marie Claire'ides ja Vogue'ides.

 

Kašmiiri käsitööliste mustad päevad

MC juuni 2011

Marie Claire ja Kašmiiri liidriga naitunud Pakistani kunstnik ja disainer Mushaal Mullick alustavad kampaaniat Project Kashmir, et leida piirkonna käsitööharu jaoks värskeid ideid ja innovatsiooni. Põlvest põlve on Kašmiiris edasi antud erilisi käsitööoskusi – seal valmivad muuhulgas hästi tuntud võrratud vaibad ja tikandid. Kašmiir on aga ka tuntud konfliktide ala ja käsitööliste moraal on seal praegu väga madal. Kuna puudub võrgustik kaupade kvaliteedi jälgimiseks ja nende turustamiseks, vahendavad käsitööliste vaevarikast tööd korrumpeerunud kaubitsejad, kasutades käsitöömeistreid poliitilisi konflikte ettekäändeks tuues lihtsalt ära.

Naised poliitikas

MC juuni 2011

India on tunnistajaks mitmete naispoliitikute mõjulepääsule. Ons poliitika nüüd parem koht, kuna seal on ka naiste käsi mängus? Mitte tingimata. MC peatoimetaja toob näiteks 30aastase naise, ema ja potentsiaalselt olulise tegija riiklikus poliitikas. Tal on olnud võimalused midagi ära teha ja kanda edasi perekonna poliitilist pärandit, aga mida teeb tema? Kasutab neid võimalusi, et aidata sugulastel ja sõpradel pügada riiki tuhandete miljonite ruupiatega. Teine naispoliitik varastas vaestelt külaelanikelt nende maad, et tema sõbrad saaksid sinna rikkurite jaoks ralliradasid ehitada. Tundub, et India poliitika on korruptsiooni mõttes sooneutraalne ja kadunud on ajad, mil naised esindasid ausust ja headust.

Küllap naine ise süüdi

MC mai 2011

Seksuaalset ahistamist (töökohas) on Indias väga raske tõestada ja uus seaduseklausel võib seda veelgi raskendada. Nimelt paneb see ette karistuse naistele, kes esitavad valesüüdistuse. Ja on lihtne tõestada, et naine eksib. Sotsiaalne mõtteviis omistab süü mehe seksuaalse ahistamise eest alati naisele. Võibolla ta ise provotseeris, võibolla lööb asjata lärmi, võibolla oli tal kana kitkuda. Asitõendeid võetakse sageli kui tühiseid. Ja seksuaalse ahistamisena loevad vaid vägistamine ja füüsiline ahistamine. Kui naisel on süütõendeid, on ta õel, et neid kogus, kui tal pole, pole tal ka juhtumit. Vaid rumal mees riskib pealtnägijatega ja kui neid ongi, ei taha nad enamasti end asjasse segada. Tõestamisprotsess kohtu ees on väga vaevarikas. Naisi innustatakse olema vaprad ja teadlikud oma õigustest, muidu jäävadki mehed uskuma, et nad pääsevad puhta nahaga.

Kullakoormaga abiellu

MC jaanuar 2011

Sagedasemad lahutuste põhjustajad Indias on praegusel ajal vähene tolerants, abieluvälised suhted, raha raiskamine, alkohol, vägivald. Peale selle ollakse varasemaga võrreldes rohkem „mina“ kui „meie“ ning veedetakse palju aega oma Blackberrydega, kontoris ja tööreisidel. Indiale omane tsirkus abielumaastikul on ka möll pruudi kaasavara väärtuse ja peigmehe ema tehtud kingituste üle. Kes panustas rohkem hõbedat, kulda ja teemante? Pühast abielust saab äritehing, mis puurib end varem või hiljem paari isiklikku ellu, tekitades palju segaseid tundeid, mis ei puutu üldse asjasse. Üks sagedasim lahutuste põhjustaja on ka mehe/naise sugulaste sekkumine noorpaari ellu. Ämmad arvavad, et neil on õigus miniat kamandada ja sageli jääb noormees ema poolele. Harv pole ka noormehe kallal näägutamine, eriti kui pruudi pere on rikkam.

Esimese India sünnitusbutiigid

MC mai 2011

Delhi peenes sünnituskliinikus Fortis La Femme kogeb äsja ilmaletulnu oma esimest pesu. Samal ajal naudib tema väsinud ema maniküüri ja pediküüri. Enne kojuminekut järgmisel päeval vaatab pisikene inimene pealt, kuidas tema vanemad söövad gurmeeõhtusööki nende küünaldega romantiliseks ehitud haiglasviidis. Ühiskond on jõudnud sinnamaale, kus kombineeritakse omavahel traditsioonilisi tõekspidamisi ja kõiki moodsaid mugavusi, mida raha eest saab, valides astroloogiliste kaartide abiga lapsele parima sünnikuupäeva ja kellaaja ning tähistades tema sündi šampanjaga. Uus tööstus – sünnitamine ja seotud teenused – õitseb.

Sünnitusbutiigid pakuvad kõike alates viljakusravist kuni värske ema endise figuuri taastamiseni. Mõnes kohas võib teenuste eest tasuda hiljem, teises teenida punktegi. Emadele pakutakse kõiki iluteenuseid, et nad võiksid külastajate saabumisel välja näha nii head, kui võimalik. Paketid, mis sisaldavad lisaks sünnitusele rasedusaegseid teste,  konsultatsioone ja õpitubasid ning viie tärni teenindust maksavad keskmiselt 130, 000 - 200, 000 ruupiat (2000 – 3100 eurot). Kliente jagub. Kindlasti on oma osa lisaks meeldivale atsmofäärile ja luksusele ka kaasaegsel tehnikal, millega sünnitusbutiigid varustatud on. Vanemad tahavad olla kindlad, et vajadusel on igakülgne abi tagatud. Arstid teisel poolel usuvad aga, et nõudlus on loodud sellega, et rasedust nähakse ku haigust, mitte kui loomulikku protsessi. Ons keisrilõige alati õigustatud, või beebi viimine vastsündinute intensiivi, või kui kasulik on tüvirakkude külmutamine, kui peres pole geneetilisi haigusi? Planeeritud keisrilõiked on tõsine aruteluteema – indialased ei tee neid enamasti mitte füsioloogilistel kaalutlustel, vaid üritavad lapse sündi ajastada mõne tähtsa festivali või püha ajaks või astroloogiliste kaartide järgi. Näiteks ühe kliendi 170,000 ruupiasele arvele tuli 80,000 juurde seetõttu, et ta soovis keisrilõikust jõulu esimesel pühal.

Väike  ilulõikus – jah!

MC mai 2011

Üha nooremad India naised lähevad ilukirurgi juurde – kiiremate ja kergemate protseduuridega alustatakse juba hilistes 20ndates – varastes 30ndates. Et peatada vananemise märke. Kui varem mindi, et vigu parandada, siis nüüd minnakse ka selle mõttega, et veel ilmumata kortsude ees uks kinni panna. Väga populaarsed on ka süstid huultesse ja põskedesse, ninalõikused. Hinnad: rasvaimu 310 – 1250 eurot, näonaha pinguldus 700 – 1100 eurot, põskede korrigeerimine 470 – 940 eurot, kõhu vähendamine 1100 – 1400 eurot, ninalõikus 310 – 1250 eurot, silmalaugude korrigeerimine 310 – 470 eurot, Botoxi süst 80 – 390 eurot, kollageenisüstid huultesse 235 – 620 eurot.

Neile, kes soovivad näha, millised on siis India kohalikud iluetalonid, koostasin nimekirja kümnest kaunitarist, kes kõik on LOOMULIKULT ka Bollywoodi näitlejatarid. Olge lahked, kopeerige lihtsalt googlisse: Aishwarya Rai, Deepika Padukone, Kareena Kapoor, Sonam Kapoor, Shilpa Shetty, Bipasha Basu, Katrina Kaif, Anushka Sharma, Priyanka Chopra, Genelia d’Souza. PS: Ilukirurgidelt küsitakse sageli Aishwarya nina ja Kareena suud.

India naiste ajatuid ilunippe

MC veebruar 2011

Tähtsad iluained: mandlid, muskaatpähkel, basiilik, mesi, kurkum, kikerhernejahu, hangunud piimarasv, sinepiõli, sandlipuupulber, kookos ja neem (Indiale omane puu).

Kuivad juukseotsad? Sega teelusikatäis mett klaasi täispiimaga ja masseeri juustesse, hoia 15 minutit. Pese.

Tahaks näonahka pingutada? Sega kaks teelusikat maitseta jogurtit poole teelusika mee, poole teelusika sidrunimahla ja kolme kapsli E vitamiiniga. Kanna mask 15 minutiks näole.

Juuksed väsinud soenguvahenditest? Sega pudelisse kolm osa vett ja üks osa äädikat. Pese juuksed peanahka masseerides, uha juukseid äädikalahusega, jäta mõjuma 3-5 minutiks, pese uuesti šampooniga, kanna otstele palsamit.

Pigmentatsioonihädad? Porgandimahl aitab saavutada puhast ja hea jumega nahka.

Hädas vistrikest jäänud armidega? Kanna tomati viljalihast mask ööseks näole. Vähendab märkimisväärselt armide punetust. Hea on ka sidrunimahl.

Suured poorid? Uha nägu pärast puhastamist võimalikult külma hapupiimaga. Hea on ka papaia või mandlijahu ja roosivee segu. Maskisoovitus: pool topsi jogurtit, pool supilusikat mett, kaks supilusikat roosivett (mandliõli kuiva naha puhul).

Tahaks siledaid käsi ja jalgu? Tee koorija sidrunist, suhkrust ja kookosõlist.

Totaalne muutumine India moodi

Vogue mai 2011

Öeldakse, et rahva kulinaarsed kombed ütlevad nende, nende kultuuri, ambitsioonide ja mõtteviisi kohta rohkem kui ajalooraamatud. India toidumaastik on viimaste aastakümnetega igatahes kõvasti muutunud. Võtta või tänavail pakutav kiirtoit, millesse on segatud nii Hiina, Tai kui teiste köökide maitseid ja stiile. Sushi tandoori kanaga, jaa! Hiina nuudlid tapvate vürtsidega, saab! Aplalt on hindud vastu võtnud kõik, mida maailm on pakkunud.

Totaalne muutumine algas ametlikult 1991 (!). Rahva käsutusse tekkis rohkem raha kui esiisad oleks osanud ette kujutada ning sellega koos hiilis ligi tung kulutada. India avastas brändid. Plõks. Muututi ahneks kõige järele, mis elustiili edendas või naabreid kadedaks tegi. See kestab siiani. Vastukaubaks läheb aga indialaste ainulaadne identiteet. Isegi sari positsioon naiste garderoobides ei ole enam raudkindel. Koos läänelike kehavorme järgivate rõivastega (disainerteksad näiteks) hakkasid India naised oma figuurile senisest palju rohkem tähelepanu pöörama ja nullsuuruse poole püüdlema. Ühtlasi ka rõivastega eksperimenteerima. Varemalt olid ikka kõhnad naised need, keda haletseti – 50 aastat tagasi nägid naised vaeva, et kaalus juurde võtta. Seega – igas mõttes kõõlub India kahe maailma vahel, mõlemad ahvatlevad.

Mida kannavad printsessid?

Vogue aprill 2011

Jaipuri Printsess Diya Kumari ütleb, et oma konservatiivses kodulinnas riietub ta üsna traditsiooniliselt, sest temalt oodatakse teatud väljanägemist. Peamiselt sarid siis. Pulmades eelistab ta kanda ema või vanaema kulla ja hõbedaga tikitud vintage lehengasid (lühike pluus + voolav seelik + suur sall: http://www.homeindia.com/lehenga/hi-gh.html). Puhkuste ajal muundub Jaipuri printsess aga šikiks reisijaks, kandes Juicy Couture’i dresse ja True Religion’i ning J Brand’i teksasid. Ta ostab toppe ja pükse Alexander McQueenilt, Michael Kors’ilt, Donna Karanilt, Roberto Cavallilt ja D & G’lt. Ning miksib neid Zara, H & M’i ja Topshopi toodetega. Isa viis noort printsessi välismaale ostlema, kui sääraseid kaubamärke Indias veel polnud ning ostis tütrele tema esimese disainereseme – Gucci koti – kui too oli 12. Sealt algas ka tema kinga- ja kotiarmastus. Gucci või Prada kotike päeval, Chanel või Judith Leiber pidulikeks õhtuteks. Lemmikuteks kingade seas on Jaipuri printsessil madalad Pradad.

*****

Mitte ainult printsessid ei armasta kalleid kaubamärke. Fendid, Chanelid, Hermesid ja Diorid on lemmikute või viimaste ostude seas kõigil rikastel ja edukatel, kellega intervjuu juhtub olema. Nii käekottide, kleitide, kingade kui huulepulkade näol. Vähem tähtsad siin ühiskonnas pole ehted, pigem öelda juveelid. Sest me räägime ikkagi nimega kividest ja metallidest. Ja ehted on tõeliselt uhked ja külluslikud. Ajakirjad on täis hooaja juveelitrende, ostusoovitusi, intervjuusid ehtedisaineritega, muidugi ka reklaame. Ühegi muu rahva südames ei ole disainerehetel vist nii palju ruumi kui indialastel. See on terve omaette maailm. Ja iga pere ehib oma pruudi nii uhkelt ja kallilt kui vähegi suudab. Pruudiehted on veel omaette maailm. Kas kujutlete, et naisteajakirjas leiavad rutiinselt kajastust 1000 – 3000 eurot maksvad ehted, mõnikord ka 60,000 eurose hinnasildiga imetlusväärsused? Huvi pärast vaatasin – keskmises Vogue’is on 250-300 lk kohta keskmiselt 15 juveelifirma reklaami, sh kaheleheküljelised. Marie Claire’is veidi vähem – ca 8. Suurt tähelepanu saavad ka kohalikud moeloojad ja kohalik (kõrg)mood, kvaliteetset ja põnevat kodumaist rõivadisaini osatakse hinnata, olgu selleks siis sari või ülimoodne jumpsuit.  

Mussoonid ja muu argine

Kaks laupäeva tagasi sõitis noor rullnoks meie tuttuue auto tagatule katki. Olime sunnitud osa saama tema tagaajamisest, kahe juhi lõputust vaidlemisest, ohtratest välisvaatlejatest ja teise auto ootamisest ning kaotasime selle kõige tõttu tund aega väärtuslikku puhkepäeva. Aga isegi läks vist hästi, sest meie eelmise äsja poest tulnud rendiauto sõitis firmajuht ise nii katki, et seda sõidukit me enam ei näinud. Temperamentse noore juhi robustse džiibi tagaaknal seisis aga sõnum: KUI SA SÜNNID VAESENA, POLE SEE SINU VIGA, KUI SA SURED VAESENA, ON SEE SINU VIGA

Kõnealusel ja järgneval laupäeval olime sellised karnivoorid, et natuke isegi vastik – sõime ära 5 taldrikutäit šnitsleid ja steike, takkapihta ühe karjasepiruka. Mõneks ajaks on vast rahu majas. Minul siis ennekõike, teised võivad vabalt taimtoidulistena elada. Aga seda peab küll ütlema, et on, mis on, liharestoranidest siin puudust ei ole. PS: Nägin kohalikus toidupoekeses Finn Crispi väikest punast näkileivapakki hinnaga 250 ruupiat (u 3,8 eurot)!

 

Salat "Improvisatsioon kodus leiduvast"

 

 Väiksed armsad litšikesed

Toit toiduks. Ilm mind hämmastab. Mina arvasin, et Lõuna-Indias on peaaegu koguaeg rannailm. Aga see tuleb tagasi alles sügisel. Viimati oli meil palav mai alguses, kuu teises pooled hakkasid juba hoovihmad ja praegu ei möödu naljalt päeva või vähemalt ööd ilma lõõtsutava tuuleta. Eks satub ka selgemaid hetki, kuid on ilmne, et suvest on saanud mussoonid. Mistõttu on eriliselt keeruline planeerida nädalalõpureise juulikuuks, mil meie võrratu seltskonnaga ühineb Sofia kallis mamaema. Kuidas sa naudid Kerala rannikut, kui rannad on võibolla ära uhutud? Kuidas sa hingad rahulikult mägede värsket õhku kohviistandustes, mis väidetavalt muutub siis ka kaanidele meelepäraseks peatuspaigaks? Ent küllap mina, üldiselt ideederikas inimene, ka looduse kiuste üht-teist välja mõtlen.

Sofia tekitas teisipäeva õhtul ja öösel majja mure, kuna aeg-ajalt nuttis ja ütles, et kõht on haige. Samal õhtul sigines ka nohu. Ja hommikul palavik. Arsti juurde. Sofia kohe nõus, lähme juba! Dr. Kishore Das. Väga muhe ja mõnus mees, kes kõigepealt kuulas ja kompis Sofia nukku, alles siis Sofiat. Kõht korras, lapsel viirus või külmetus. Igaks juhuks kaks roosat värvi siirupit. Palavik kadus päevaga, helde limaerituse ja köhase kurguga veel jagame maid. PS: isegi palavik ja nohu preili Sofia söögiisu ei vähendanud :D Sõi kahe suupoolega juurvilja-sealihasuppi ja täisterakuklit.

Jah, meil oli kodus seafilee. 500 ruupiat kilo. Otsisin üles parima võimaliku lihapoe – see koosneb klaasist ustest, pikast kitsast letist ja mitmest suurest külmikust, kus pidada leiduma absoluutselt kõike...

Aga jah, arstide puudust siin riigis ei ole, vastuvõtule saab 20-30 minuti jooksul ning enamik ravimeid on väga odavad, meie mõistes pigem soodsad on ka igasugused meditsiinilised ja plastilised toimingud keha kallal. Nii et mõelge siiakanti tulijad, ega poleks vaja uusi hambaid, siledamaid silmi, tihedamaid juukseid või midagi :D

Spaateenused on siiski Eesti keskmise hinnaga (ma ei räägi muidugi udupeentest luksuslikest ihutemplitest). Mina tahtsin proovida oma lemmikut klassikalist massaaži ja käisin Cunningham Roadil ühes varjulisse sisehoovi peitunud asutuses. Rohelise teega lõhnastatud õli sai minu peale ikka nii palju, et meenutas vägisi ajurveda massaaži. Lisaks sai mulle osaks nii kõhu- kui rinnamassaaž (õnneks vaid lõpuminutitel), mis küll vajalik ei olnud. Mu vaesed jalad ometi rõõmustasid, sest nii palju tähelepanu pole neile keegi pööranud. Hiljem eesruumis teed juues ja viimast Elle’i sirvides sattusin aga huvitava loo peale, millest tahaksin teilegi rääkida.

No loo, no I do! (ei ole kempsu, ei ütle „Jah“)

Asjalood on sellised, et hinnanguliselt elab Indias umbes 110 miljonit leibkonda ilma tualetita, linnas enamvähem pooled, maal veidi vähem kui pooled pered. Ja Uttar Pradeshi ning Haryana (vabandust, kui viimase suhtes eksin) osariikides on miski kampaania, mis julgustab neidusid keelduma abiellumast noormeestega, kelle majapidamises tualetti pole. Pruutide emad käivad siis asja üle vaatamas. Viimase ajani oli tualetiteema tabu, kuid sellest kõneldakse ja seda tähtsustatakse üha enam. Noored naised ei taha enam oma emade kombel pool 5 hommikul majast välja pissile hiilida, et meeskodanikud intiimset toimingut pealt ei jõllitaks, veelgi enam, seda ei pilkaks. Hügieenist ja keskkonnast rääkimata. Arvatakse, et aastas sureb Indias pool miljonit last kehvadest sanitaartingimustest põhjustatud haigustesse. Veel pakutakse inimestele võimalust kõigest 700 ruupia eest soetada koju mingisugune käimla (ilmselt lihtne kuivkäimla). Ja me kõik elame samas maailmas...

PS: Jagame korterit puslefriigiga. Neid va mosaiikpilte on me laudadel ja põrandatel juba üle 15, ja pole mõtet enam osta alla 5 aastastele mõelduid. Tore, kui inimesel on hobi.  

 Naabrid ja sõbrad

Vaene mees on sama hea kui surnud mees

Indiat kui riiki on raske iseloomustada, ja indialasi raske määratleda. Eriti praegu, mil nad on tulnud ajaloohämarustest globaliseerunud maailma lõõsa kätte. India on liiga suur ja mitmekesine kõikehõlmavateks üldistusteks. Iga üldistuse kohta on märkmisväärne erand. Sellegipoolest on Pavan K. Varma 2004. aastal kokku pannud mõtlemapaneva raamatu, kus ta püüab nii adekvaatselt kui võimalik, analüüsida – kes see 21. sajandi indialane siis on. Minu riiulisse sattus see raamat alles mõni kuu tagasi, ja kindlasti on vahepealsete aastatega paljugi muutunud, kuid seda meeles pidades, läheme piilume siiski „Being Indian“  kaante vahele.

*****

Iga kuues inimene maailmas on indialane. India on maailma suurim demokraatia, maailma suurim piimatootja, suuruselt teine jaeturg. Igal aastal ühineb siin keskklassiga 30 - 40 miljonit inimest. Enamiku indialaste jaoks aga on elu ikkagi igapäevane väljakutse.

Mujal maailmas elab indialasi umbkaudu 20 miljonit, nad on USA rikkaim etniline kogukond, (väidetavalt elab seal 200,000 indialasest miljonäri) ja nende kogukonnad kasvavad mujalgi, nt Inglismaal ja Pärsia lahe kallastel – kas maailm tahab või mitte, saab olema raske mitte indialastega tegemist teha.

Majandusteadlane J. K. Galbraith, kes elas Indias, nimetas kord seda riiki funktsioneerivaks anarhiaks. Võiks omalt poolt lisada, et siin puudub kontroll tõeliselt oluliste asjade üle ja on jaburuseni viidud kontroll tõeliselt ebaoluliste asjade üle.

Kuus aastat enne milleeniumi lõppu ennustas Henry Kissinger, et 21. sajandil domineerivad vähemalt kuus peamist võimu – USA, Euroopa, Venemaa, Jaapan, Hiina ja ilmselt India. Kas see näitab taas ebakindlust, mis alati määratleb India tulevikku?

Mõned põhilised küsimused:

Miks oli India eliiti, 5000 aastat kestnud tsivilisatsiooni lõpp-produkti, nii kerge koloniseerida? Oli see indialaste vägivallatu loomus, mis lubas neid korduvalt vallutada või oli see nende valmidus leppida ja isegi ühiselt tegutseda endast võimsamatega? Miks indialased lömitavad nii alandlikult rikaste ja võimukate ees ning miks on nad nii ükskõiksed nõrkade ja vaeste kannatuste suhtes?

Kuidas sai rahvus, mille eesotsas oli Mahatma Gandhi kui sirgeseljalisuse rollimudel, muutuda nii kiiresti nii korrumpeerunuks? Kas saavad inimesed, kes on nii ettenägelikult häälestatud hierarhia ja staatuse maksvusele, olla loomult demokraatlikud? Kui mitte, miks on siis parlamentaarne demokraatia püsinud? Kas saavad inimesed, kes peksavad oma teenija poolsurnuks või põletavad naisi, et saada suuremat kaasavara, olla mittevägivaldsed? 

*****

Viimase 50 – 60 aastaga on pinnale tõusnud uus India, mis ei salga minevikku, kuid on rohkem häälestatud oleviku väljakutsetele ja tuleviku võimalustele. 11. sajandil ehitatud võimsast templist kohe üle tee asub ilusalong. 1995 kasvas MasterCard Indias 106%, Visa 94% ja American Express 135%. Kaubandushiiud kulutasid miljoneid dollareid kohalikule reklaamile. Ametlik loteriiturg Indias moodustab ligi 2% sisemajanduse kogutoodangust. Uttar Pradeshi osariigis on 2 miljonil kodul tualett, kuid 6,4 miljonil kodul telekas.

Raadio ja TV on indialasi liitnud rohkem kui miski muu. Ja üle-Indialise persona väljakujunemises on suurim integreeriv faktor olnud Bollywood. Maailma suurima filmitööstusena toodab Bollywood peaaegu 3 filmi päevas, kulutab selleks pool miljardit dollarit, teenib tagasi miljardi ning kasvab 15% aastas. Filmimuusika oli esimene samm loomaks mitte-klassikalist mitte-elitaarset muusikat, millel oleks üleriigiline kuulajaskond. Tänagi tuleb 70% India muusikatööstuse käibest filmimuusikast. Iga naine „pruunis“ Indias sooviks olla heledama nahaga ning vastava toimega kreemid on populaarsemad kui mistahes kreemid eales.

Suurim usuline vähemus - moslemid (14%) on lahutamatu osa India ühiskonnast – kusagil ei ole nad kogukonnast eraldatud, nad söövad samu toite, vaatavad samu filme, räägivad sama keelt ja jagavad hindudega muid kultuurilisi tunnuseid.

Kalduvus kompromissideks ja kooseksisteerimiseks, kui kaalul on ellujäämine, selle asemel et kangelaslikult võidelda kuni viimse meheni, võimaldas Hindu kultuuril ja tsivilisatsioonil üle elada sissetungijate pidevad vallutused, isegi neist rikastuda.

Sir, hello, sir!

Kastisüsteem sai alguse tuhandeid aastaid tagasi kui funktsionaalne liigitamine, kuid aastatega mandus see üheks kõige paindumatumaks ühiskondlikuks türanniaks. Täna see süsteem ametlikku heakskiitu ei leia, kuid kihilise ühiskonna mentaliteet on igapäevaelus selgesti näha.

Indias pole kunagi oodatud võimukatelt oma võimu väljendamisel mingisugust tagasihoidlikkust. Suur erand oli Rahva Isaks kutsutud Mahatma Gandhi, kes 1947 Indiale iseseisvuse saavutas. Ta ei elanud paleedes, ta reisis rongis madalaimas klassis, ta kandis vaid veidi enamat kui niudevöö. Ta kannustas uue India valitsuseliikmeid elama ja valitsema alandlikkusega. Kahtlemata oli tema eeskuju väga raske järgida. Isegi need, kes temasse uskusid, poleks suutnud olla nii askeetlikud ja ennastsalgavad. Kuid arvestades rahva massilist poolehoidu, miks tema tõekspidamised nii kergesti ja kiiresti reedeti?

India ministri tähtsust ei otsusta mitte ainult tema eestkoste laiahaardelisus, vaid ka tema kabineti ja residentsi suurus, alluvate rohkus, auto kvaliteet ja turvameeste arv. Ministri alluv kõnetab ministrit alati „sir“, mõnikord nii lause alguses kui lõpus, vestluses väldib ta otsest silmsidet, hoiab pea pisut kooldus, harva, kui julgeb ülemusega vastuollu minna, ja kui ülemus nalja teeb, naerab, nagu see oleks parim nali kunagi.

Tutvudes kellegagi, teadmata tema staatust, on indialase jaoks nagu hüppamine basseini, mille sügavust ta ei tea. Kõik – käitumine, kehakeel, sotsiaalsed viisakused, kõnetamise vorm – sõltuvad sellest, millisel positsioonil vestluskaaslane asub. Kui teise positsioon ei ole ilmne, tulevad appi küsimused nagu „mida su isa teeb, kus sa elad, kus sa õppisid, kellega sa suguluses oled, keda sa võimukatest inimestest tunned?“  Kumbki osapool ei tunne nende küsimuste tõttu ebamugavust. Üks sotsiaalse tausta näitajaid on ka inimese inglise keele aktsent ja soravus. Mõnikord eelistavad vaid inglise keeles kõnelda ka need, kes seda keelt kuigi hästi ei mõistagi.

Miski ei näita staatuse kinnisideed aga paremini kui abielukuulutused India ajalehtedes. Valdav osa kuulutajaid otsib liitu vaid kõrge staatusega perekonnaga. Kosjakuulutus 2000. aasta ajalehes: „Otsitakse haldjaliku välimusega saledat, väga pikka, haritud, moodsat, äärmiselt ilusat pruuti tööstuslikust perekonnast 27 aastase 187 cm pika saleda heledanahalise kena noormehe jaoks, kes on mõjuka populaarse kõrgest kastist kabinetiministrist hindu ainus poeg. Poiss on taimetoitlane, puhaste kommetega, tegutseb Londonis oma ettevõttes. Kast ei ole barjääriks.“ 

Eesmärk pühitseb abinõu

Hinduismis ei ole sellist asja nagu ülim patt. Iga tegevus on mingis kontekstis õigustatud ja jumalad igapäevaselt altkäemakstud. Ükski indialane ei tunnista õiguserikkumist oma isiklike huvide saavutamise nimel. Alati on kõrgem eesmärk, õilsam põhjus, sobiv õigustus seletamaks endale oma käitumist. Mis korruptsiooni puutub, siis on asi niisama palju võimus kui rahas – üks viise, kuidas inimesed omaenese väärtust kinnitavad, on see, kuivõrd neil on võimalik teiste suhtes võimu rakendada (pistist küsida). Korruptsioon on kasvanud endeemiliselt, sest seda ei peeta tegelikult valeks, nii kaua, kui see annab teed soovitud tulemusele. Moraali ja üllameelsuse idee on indialastele teoreetiliselt armas, ent päris elus see suurt ei tähenda, kuna on ebapraktiline. Enamike indialaste jaoks ei tule isiklikud tõekspidamised kunagi isikliku kasu teele ette. Hinduismis võib peaaegu mistahes halva heaks teha rituaalse patukahetsusega.

2001 peksid politseinikud poolsurnuks poetöötaja Delhis, kes ei andnud neile Diwali (suur püha) puhul kingitust. Samal aastal poosid perekonnad üles kaks noormeest, kes olid julenud mõelda ebasoovitavast abielust. Väidetavalt mittevägivaldse India pealispinna all kobrutab hirmuäratav vägivald. Naissoost loote tapmine on siiani üsna levinud, ehkki loote soo avalikustamine on keelatud. Seda lasevad teha isegi naised, kes on viljastunud arstliku abiga. Varasemalt surmati vastsündinud tüdrukuid elusalt mattes, piima uputades, oopiumiga. Maailma halvim elu olevat India koertel.

Enam kui pooled riigi 1500 tippettevõttest ei maksa makse. 40% majandusest moodustab must raha. On see süsteemi süü või rahva loomupärane omadus? Igatahes meeletu bürokraatia ja arhailised reeglid vaid soodustavad seda. 2000ndate alguses avalikuks saanud pettuses pani Punjabi Avaliku Teenistuse Komisjoni esimees taskusse 250 miljonit ruupiat, aidates ametisse 3500 arsti, inseneri, politseinikku, õpetajat ja maksuametnikku, kel polnud tööks vajalikku kvalifikatsiooni. Delhis varastavad haritud keskklassi kodanikud 50% elektrist. Nii ka tööstusettevõtted. Doktoritööd on internetis müüa...

Indialastele päris meeldib, et neid nähakse kui materialistliku maailma labastest püüdlustest üle olevaid inimesi. Vastupidi – indialased on alati olnud kahe jalaga maa peal ning vägagi materialistlikud. Raha ja jõukus on alati olnud hinnatud eesmärgid. On oluline mõista, et ei ole mingit ideoloogilist põhjust või filosoofilist eeldust, mis paneks hindusid vahetama päris maailma spirituaalse maailma vastu. Ka hinduismis ei ole midagi reaalset maailma eitavat. Isegi preestrid ootavad tänu väljendamist rahas. Hindu jumaladki pole askeedid – nemadki tahavad osa saada kõigist maailma hüvedest ja mõnudest. Kuulsa Tirupathi templi käive oli (vähemalt 2004 andmetel) üle 100 miljoni dollari.

Kõige tähtsamad jumalad hindu elus on Lakshmi ja Ganesha: Lakshmi kui kuulsuse, hea õnne, jõukuse ja õitsengu jumalanna, Ganesha kui materiaalse rikkuse ja ärilise edu jumal. Ühtegi teist hindu ikooni ei leia kodude, kaupluste ja muude äride sissekäikudest nii sageli kui Ganesha kujutist. Hinduism on ilmselt ainus usund, mis näeb füüsiliste ihade rahuldamist ja külluse jahti elu ülimate eesmärkide seas. Ramayana, iidne hindu eepos ütleb: ei ole vahet vaesel mehel ja surnud mehel.

Võibolla kui indialased ei väärtustaks nii palju materiaalset rikkust, poleks nad nii leidlikud ettevõtjad? Kui nad oleksid vähem pragmaatilised ja rohkem „teispoolsed“ ning vähem huvitatud edust iga hinnaga, oleksid nad ehk ka vähem äraostetavad. 

Lootusetud optimistid

India inimene leiab alati viisi, kuidas teenida. Näide. Kord jäi üks mees Mumbai rannas parkides ühe rattaga liiva kinni. Väike poiss pakkus ennast 5 ruupia eest appi. Ta asetas ratta alla väikese puust laua ja auto sai liivast välja. Kui mees küsis, kuidas tal see lauajupp kohe käepärast oli, vastas poiss: „On teisigi, kes sama vea teevad.“  Igal hommikul ärkab Mumbais aga 5000 ettevõtjat (keda kutsutakse dabawallah), et sooritada ülima täpsusega operatsioon, mis seisneb 150,000 lõunasöögikarbi toimetamises linna kontoritesse. Karbid kogutakse kokku kodudest, sorteeritakse, toimetatakse õigetele adressaatidele ning seejärel kodudesse tagasi. Ükski arvuti seda süsteemi ei halda. Kaheksa miljoni kande kohta tuleb ainult üks viga! Tehke järgi.

Kaotsiläinud võimalus on Indias andestamatu raiskamine. Ja improvisatsioon ellujäämise ema. Lekkiv radiaator parandatakse võimalusel õige vahendiga, vajadusel aga ka nätsuga. India majandusleksikonis ei ole miski täiesti väärtusetu ja Lääne inimeste kommet asju ära visata on neil raske mõista. Miljon prügikaubitsejat teenib elatist prügist millegi väärtusliku leidmisega. India tänavad on riigi suurimad tööandjad – arvatavalt umbes kümme miljonit meest ja naist töötab tänavakaubitsejatena ning üle 60 miljoni inimese on sellest ärist otseselt sõltuvad. Majanduse organiseeritud sektor annab tööd vaid 3% töötajaskonnale ehk peaaegu 9 inimest 10-st on iseenda tööandjaks. Ärivaist ei ole indialaste monopol, küll aga on neil loomupärane anne muuta võimalused majanduslikult kasulikuks kõige ootamatumatel viisidel.

Lisaks on India inimestel hämmastav võime säilitada lootus. Ka kõige viletsamas agulis elav inimene pole kaotanud lootust, et ühel päeval saabub õnn ka tema õuele või et vähemasti hakkab tal paremini minema ning tema lastel saab olema parem elu kui temal. Teiseks parandamatu optimism, mis tuleb pidevast silmitsiseismisest ebaõnnega. Isegi India keskklassile pole sellised asjad nagu elekter, vesi, transport ja meditsiiniabi alati kergesti kättesaadavad. Väga vaesed võivad neist hüvedest vaid und näha. Kuid hindu usub, et kõik on võimalik, et jumalik sekkumine võib tallegi osaks saada. Ükski äpardumine pole lõplik. Tõusud ja mõõnad käivad elu juurde ja keegi ei tea, kuidas see kõik lõpuks välja kukub. 

India IT imedemaa

IT diplomiga inimesi on indialaste seas rohkem kui Prantsusmaal elanikke. India tarkvaraeksporti on võrreldud araabiamaade naftaekspordiga. Kuidas on juhtunud, et märkimisväärne osa NASA, Microsofti või IBMi töötajaid on indialased? Võibolla saab kõik alguse juba sellest, et indialased kasvavad üles maailmas, kus kõik on liigitatud: meteeria jagatud maaks, tuleks, veeks, õhuks ja ruumiks, kus see kõik aset leiab. Inimese loomus on jagatud kolmeks koostisosaks, maitsed kuude rühma, tunded üheksasse, naised nelja tüüpi, elul on neli eesmärki, ühiskonnas neli kasti, inimese elul neli faasi jne.

25% meestest ja 45% naistest on kirjaoskamatud, kuid India seitse tehnoloogiainstituuti toodavad maailmatasemel insenere ja teadlasi. Riigis on üle tuhande tehnikakooli. Ainuüksi väikesel Küprosel teenib leiba üle tuhande India tarkvaraspetsialisti. On IT hindude loomupärane anne? Asjaosalised ise pakuvad, et indialastel on kaasasündinud head matemaatilised võimed ja eriline anne arvutiteadustes, et India tehnikakoolid on head, aga tähtis on ka rahafaktor. Keskklassi perel pole peale raha mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ja IT tundub paljudele kui kergelt tulnud raha. Samuti on ahvatlev töövõimalus välismaal- kiireim otsetee hea elu juurde – miski ei motiveeri noori indialasi samavõrd.

Hiinlased kulutavad IT haridusele küll rohkem, aga nende puudus on vähene inglise keele oskus ja muud läänelikud kombed, mida indialased nii innukalt õpivad. Inglise keel on enamiku hindude jaoks olnud ikka peamiselt sotsiaalse eristumise vahend, lüües sügava lõhe masside ja enamate inimeste vahele. Inglise keele õppimine on olnud väga populaarne ja kui nii edasi läheb, võib India peagi saada maailma suurima inglise keelt rääkiva rahva. Küsimus on selles, kas indialased jätavad IT maailma jälje ainult seetõttu, et neil on palju haritud, kuulekaid, odavaid inglise keelt kõnelevaid spetsialiste, kes on hea meelega kõvasti tööd rabavad hammasrattakesed kellegi teise  rattas?

Hollandi rändaja märkis 1620. aastal, et Agra linnas Indias on suur hulk igasuguseid käsitöölisi, kes suudavad järgi teha peaaegu mida iganes, ent ei suuda midagi ise disainida. Miks indialastel jääb puudu innovaatilisusest, originaalsusest? Ka vähene kindlustunne on seotud Läänega läbikäimisega, olles samas kasulik, kuid jättes indialased sügava alaväärsuskompleksiga. Näiteks sobib kasvõi asjaolu, et paljude teadlaste panus pole muud kui laialdane välisekspertide tsiteerimine. Bollywood kopeerib Hollywoodi ja heliloojad kasutavad süümepiinadeta ära Lääne meloodiaid. India ei saa öelda, et ta oleks milleski maailma parim, sest indialased ei usu, et nad võiksid milleski olla maailma parimad. Samas hinnatakse indialasi mitmelgi pool – näiteks USA-s on palgal 40,000 india arsti, keda peetakse seal ühtedeks parimatest. 

*****

Kontrastid on Indias endiselt suured: samal ajal, kui riik toodab viimase peal satelliit- telekommunikatsioonivarustust või rakette, maeti alles 2002. aastal Tamil Nadus kohaliku ministri juuresolekul sada last üheks minutiks, et otsida kahe jumalanna soosingut. Kolkata lähedal laulatati 6-kuune tüdruk koeraga, sest astroloog oli nii soovitanud. Ja nii edasi.

Roheline tee ja suhkruga?*

Lõpetasin äsja raamatu "Being Indian" ning olen poole peal kohaliku menukirjandusega nimega "Custody", riiulis ootab värskeltostetud "Maximum City" Mumbaist, mille kohta võib öelda India New York. Liiga palju mõtteid ja emotsioone, et neid vaid endale hoida. Kuid enne, kui neid jagama hakkan (tahate või mitte), kirjutan pisut meie, ekspatriaatide argipäevast. 

Laupäeva hommikul sisenesid meie korterisse mehed pikkade bambuskeppidega ning asusid nendega kolkides ja kisades ahvi peletama. Taago kõige ees, hindud keppidega järel, joosti ühelt rõdult aina järgmistele. C.U - peaaegu nagu sinu fantaasias. Seks korraks läks elajas oma teed ja meie võisime jätkata kammimise ja riietumisega linna minekuks. Kaks päeva hiljem nähti Taagot siiski ka relvapoes. Kõige selle kõrvalt otsustas ta ühineda hommikuse treeninggrupiga, kes alates sellest nädalast igal tööpäeval kell 8:15 miski trenniga alustab. Siiani on grupis vaid Taago, Martina ja Jelena. Ära on proovitud jooga ja aeroobika. Puhuks, kui sellest kooskäimisest siiski asja ei saa, katsun ma sebida personaalse joogatreeneri kontakti. Ega see minulgi mööda külgi maha ei jookseks, sest kui ma siinsele dermatoloogile oma massilist juuksekadu kurtsin, kirjutas ta mulle välja kõik maailma vitamiinid ja mineraalid ja muud maavarad ning soovitas tungivalt teha tutvust mediteerimisega. Äkki jõuaksin siis jooga juurest sinnani ka ... 

Ma ei tea, mis Sofial plaanis on, aga inimesed siin räägivad, et ta kasvab mitte ainult kuudega, vaid lausa nädalaga. Ehk see viimane on siiski meelepete? Ent jah - kui ta poleks endiselt armsalt trullakas, arvaksin, et sihib modelliks. Hoidku selle eest. Lisaks kasvuspurdile spurdib ka Sofia aju. Nüüd paneb ta juba üksi kokku kõik pusled, mis talle on kingitud ja ma ei räägi titepusledest. Alustab mõnikord juba hommikul vara, istudes pidžaama väel näiteks elutoa akna all ... Talle meeletult meeldivad sellised asjad. Peale Miriami DVD pole ta nädalaid televiisoritki vaadanud. Erinevalt väikestest asiaatidest. Üks Singapuri ema ütles, et ta nagu ei teagi, millest oma kahe aasta nelja kuuse tütrega rääkida, ja ega ta suurt ei räägigi. Tüdruk suhtleb mõminate ja vingumise abil. Mul on sellistel puhkudel nii kurb, nii kurb.

Õhtud ja ööd kisuvad siin üsna sageli tuuliseks, vihmaseks ja välguseks. Läinud ööl sai Sofia vist mingi imeliku laengu, sest keset ööd võis kuulda väikesi samme magamistoast eemaldumas. Taago otsis teda igalt poolt, lõpuks leidis tüdruku kõhuli oma kabineti voodist. Sättis seal nagu magamist. 

Lõpuks ka veidi kõnenäidiseid (mis aina enam sarnanevad ehmatavalt ema-isa kõnega):

Söögilauas emmale-kummale vanemale: "Kas sulle maitseb ketšut?" või "Kas sa tahaksid soolast?" või midagi muud analoogset.

Päev pärast õlilambi aromaatse õli maitsemist tagantjärele targalt: "Ei tohi lambiõli sööda!"

Taago tualeti ukse taga: "Taago, kas sa tegid väikese pissi? Mis sa teed, kuule sa!?"

Kuuldes Taagot kõrvaltoas küünetangidega naksutamas, hüüab: "Kas sa lõikad küüni?"

Ajab basseinis ägedalt putukat taga: "Putukas tule siia, kas sa kuuled!!"

Õpetab ja kamandab: "Võta jalad laua pealt ära!", "Las aluspüksid jäävad!", "Emme paneb need kingad. Need on väga toredad." jne, jne. 
Tahab riideid ja muudki sorteerida, teolt tabatud, lausub: "Ma natuke tosteerin!"

Ei uinu kuidagi õhtul. Istume kahekesi voodi ees, Sofia mu süles, järsku: "Mul on sinised silmad."

Täna õhtul enne issiga unejutule minekut tuleb ja paitab mu pead: "Pai, pai, kullake." Oeh....

Ma tõesti tänan taevast tema eest.

Üks tähendusrikas lause ka Taago suust tänase päeva lõpusirgel: "Imelik, 30 aastat oled elanud ja ikka kõik on veel küljes..." (vaatab oma laialiaetud sõrmi). Igaüks mõtleb ise edasi.

* Täna ühel sünnipäeval tekkis mõningane segadus mulle tee serveerimisega, sest mina sain aru, et mulle saab osaks roheline tee väikese suhkruga, kuid perenaine oli mulle tegelikult pakkunud rohelist teed või suhkruga teed. Jaapani ja Singapuri inimesed said esimest korda elus teada, et rohelise tee sisse on võimalik suhkrut panna.