Pilte elust

Idee poolest peaks olema kuum, kuiv ja päikseline maikuu. 

Tänaõhtune kõueilm ei olnud aga hoopis mitte erandlik.

Ahv on hakanud käima. Täna hommikul tabasin ta äsja pestud elutoarõdul urineerimas. 

Ükski ähvardus teda ei morjenda. Loomad mulle meeldivad, kuid siinkohal ei jää muud, kui kuulutada välja ahvisõda. Rõdurahu peab saama taastatud, maksku mis maksab!

Mysore'is tuli ligi mees ja pakkus Sofiale nukku. Ta tahtis. Taago ostis. 70 ruupiat. 

Kilepakendit eemaldades kohtusime tegelasega, kes võiks vabalt olla pärit filmist 

"Elavate surnute öö". Natuke tahaks naerda, natuke tahaks nutta.    

Koloniaalhõngu otsimas

Bangalore'i ümbrust ei ole õnnistatud paikadega, kuhu nädalavahetuseks auto või rongiga sõita. Kaunid kohad kaugevõitu. Mysore, osariigi suuruselt teine linn, on üks lähemaid - 150 km - ning sinna sõitsime autoga 3,5 tundi ja tagasi 3 tundi. Olukord India teedel on teema omaette. Ja kahjuks ei saa öelda, et Mysore kaunis oleks, India linnad väga harva on, kuid ometi leiab sealt vaatamisväärset ning võluvaid ajastuhõngulisi hotelle meeldejäävaks äraolemiseks. Mysore'is on säilinud Vana Maailma sarmi, ütlevad nad.

Loomulikult tahtsin sellest vähemalt hotelli näol osa saada ja Royal Orchid Metropole, külalistemaja kunagise maharadža brittidest külalistele, seda ka võimaldas. Kindlasti oleksid põrandad võinud olla puhtamad ning minibaar öösiti  vähem häälekas, ent ligi neljameetrised laed, sviidimõõtu tuba, pehme king-size voodi ja ajalooline atmosfäär igal sammul pehmendasid edukalt ebameeldivamaid nüansse. Siseõu oma punutud mööbli, hingepaitava vaikse muusika ja lopsakate troopiliste taimedega sai minu lemmikuks. Kordagi ei söönud me ruumis sees.   

Mysore on iseäranis kuulus oma siiditoodangu ja sandlipuuproduktide poolest. Noh, ei ostnud me kokku kumbagi - siidsari mul juba on, pudel sandlipuuõliga samuti. Katsetan enne need ära, kui uute järele lähen. Siidivabrikusse siidi valmimist vaatama oleksin siiski väga tahtnud minna. Aga see tahab natuke organiseerimist ja jääb ehk järgmiseks korraks. Küll piirasime me maharadžapaleed, üht India suuremat vaatamisväärsust, külastasime loomaaeda ja ehedat india turgu, tiirutasime mägiteedel (Chamundi Hills) ning mina kohtusin seal mäe otsas korraks ka suure püha härja kujuga. Tempel veidi eemal oli liiga ülerahvastatud, inimesed saabusid lausa bussidega.

Loomaaias ja analoogsetes rahvakogunemispaikades (eriti pühapäeviti) on blondi lapsega ikka väga raske. Kui teda pildistatakse sama palju kui tiigreid ja paabulinde. Kui muudkui tikutakse ligi. Kui muudkui hüütakse "hello baby!". Kord, kui läksin uurima, mis loom järgmises pesapaigas elab, leidsin tagasi tulles Taago ja Sofia ümbert kihava rahvasumma. Inimesed vaatasid ja pildistasid, kuidas Sofia istus vankris ja jõi. Palav oli tõepoolest ja väga rahvarohke. Torudega piiratud sissepääsukoridorides loomaaia väravas tungles ja tõukles ja karjus sissepääsu ootel rahvamass, kes meenutas palju rohkem loomi kui need vaesekesed, keda vaatama mindi. Nii oligi, et kord tagasi välja ja autosse pääsenud, me sel päeval hotellist rohkem ei lahkunud :) Aitas küll.

Eelmisel õhtul, kui olin eesmärgiks võtnud tuledes palee pildistamise, juhtus nii, et kohtusime palee hoovis veel ka elevandiga. Meie teada smugeldati meid vaid väravast sisse, kuid kuna tegemist oli ju kõndivate rahakottidega, smugeldati meid imekiiresti ka nende võluvate loomakeste juurde. Pehmed turris juuksed (nagu Sofial beebina), roosakirju lont ja töntsakad jalad - muidugi olime me võlutud. Sofia võttis asja ilmselt kõige iseenesestmõistetavamalt. Elevandi selga me temaga seekord siiski ei roninud. Pere au päästis Taago. Tõenäoliselt saan ma talle veel pikka aega meelde tuletada, kuidas ta, meeled äsjasaadud elamusest sassis, jultunud elevandipoistele kordades rohkem raha andis, kui sünnis oleks olnud. Kui siis meid sisse ja elevantideni viinud härra ka vaevatasu hakkas küsima, käis mul silme eest korraks mustaks, misjärel tirisin oma pere kus seda ja teist väravatest välja tagasi. Teatud aegadel tuhandetesse tuledesse süttiv palee on muidugi nagu muinasjutt. Aga eks te vaadake seda ja kõike muud oma silmaga fotodelt.    

Seitse päeva omas mullis

Tervitusi Bengalurust! Istun siin ja kirjutan, tuul kolistab toore troopilise jõuga akna taga, peksab vihma ja painutab palme, linnud karjuvad, Sofia magab päevaund ja Taago on saadetud jäätist tooma (autoga siiski :)).

Indias olemise viiendal päeval kössitasin oma ajakirjaga tugitoolis, kui järsku tundsin, et olen jälle vaimselt ja füüsiliselt kohanenud. India eluga. See oli umbes samasugune äratundmine, nagu siis, kui ma ükspäev Eestis Ekspressi lugedes äkitselt tajusin, et Colin Firth on vist mu peaaegu kõige lemmikum näitleja.

Reis läks hästi ja puha, aga 9 tundi teraslinnu kitsastel istmetel ja ebaloomulikus õhus on minu jaoks ikka liig. Saati siis veel rüblikuga. Tagatipuks hängisime keset ööd Bengaluru lennujaama pagasilindi juures peaaegu 45 minutit, sest enne meie omi laekusid lugematud kohvrid. Kui 50-kilone hunnik kärul, panin Iiakese kõige ette istuma (nagu Titanicus, aga ma ei lubanud tal käsi laiali ajada, vaid käskisin kõvasti kinni hoida) ning laveerisin meid välja India lämbesse öösse. Seal Taago oligi. Saabunud otse südalinna  lokaalist, kuhu ta Reena, Bharathi ja mõne kohalikuga ootamatult dringitama sattus.  Õhtu ja öö missugused.

Meil on toas 26 – 27 kraadi ja õues 30 – 33 kraadi. Öösel on õues umbes sama soe kui päeval toas ja toas tänu konditsioneerile päris meeldiv. Eriti hommikuks. Aga see kõik tundub teistsuguse kliima tõttu vähem kuum, kui ta Eestis oleks. Taago ja Sofia on juba kolm korda basseinis käinud.

Kolmapäeva õhtust kolmapäeva õhtuni ei olnud meil internetti. Oleks saanud teha tõsielušõu teemal „nädal aega offline“. Päris keeruline, kui nii töö kui enamik muud olevikuks ja tulevikuks tarvilikku infot asub netiavarustes. Ja karm tõdeda, kuivõrd sõltuvaks oleme elanud oma elu netiühendusega arvutist. Pühapäeval ostis Taago netipulga, et olukorda veidigi leevendada. Kuid ka see ei hakanud tööle. Tema jaoks möödus see nädal Airteli esindustesse helistades ja kohal käies, minu jaoks mulle äraoldud ajal laekunud ajakirju lugedes. Tulemus – neli ja pool vähemalt poolekilost läbiloetud žurnaali ning pulganett seitsmendaks ja tavanett kaheksandaks päevaks. Enne seda ei jõudnud hindud vabandustest ja lubadustest kuskile kaugemale. India ei väsi iial üllatamast. Võtame või asjaolu, et kulus mitu päeva, enne kui suudeti tuvastada, et pulk ei hakanud kuidagi tööle, kuna selle müüja oli unustanud küsida mingi 47-ruupiase aktiveerimistasu vms.

Laupäeval austasid meid väikese visiidiga parasjagu ringirändavad ja nädalakese Bangalores peatuvad Reena ja Bharath ning Reena pidi nädala alguses veel tulema, kuid rohkem me neist kuulnud ei ole. Selle asemel sattusin mingi kõhupisiku küüsi ja olin kaks päeva tema meelevallas. Lisaks on mul viimase pooleteise kuuga peast väljunud vähemalt pooled juuksed (karvu täis pihud nagu õudusunenäos), vaatamata minu supervitamiinidele, platsentakapslitele, ajurveda šampoonidele-losjoonidele. Nii et mingitel hetkedel olen ma välja näinud ilmselt nagu suur hunnik õnnetust. Aga siis sain ma kõhu terveks ja tulin suurepärasele mõttele nädalavahetuseks linnast ära sõita. Mõeldud, hotell broneeritud. Seekord viib tee Mysore’i, maharadžapaleede ja siidivabrikute linna.

Sofia kõneleb peaaegu vahetpidamata, vaidleb, kapriisitseb ja kehtestab nagu üks korralik kaheaastane. Kõiki geniaalsusi ei jõua enam üles märkida, aga siin on jälle mõned. Üks hommik palub Taago Sofial kaks pudrulusikat lauale viia ja saab vastuseks: „Ma ei jaksa tassida neid.“  Paaril õhtul palub Sofia aga Taagol „silmadega pissi kuulata“ – ehk silmadega mingeid liigutusi teha, samal ajal kui tema vajutab raamatus nuppu, kust tuleb vee peale tõmbamise heli. Ei taha kohe sekkudagi nende omavahelistesse mängudesse. Ükskord, kui Sofia on juba praktiliselt uinunud, kuuleb ta mind vaikselt külmkapist vett võtmas ja lausub voodi ees istuvale Taagole: „Mis see emme seal köögis toimetab?“ Midagi ei jää märkamata. Ja ühel hommikul tassib mulle riided voodisse ning õpetab: „Tõuse püsti, mudu ei saa seelikut panna!“ Lisaks on ta õppinud väikse kõrvalise abiga kokku panema 30-osalisi puslesid, tunneb peaaegu kõiki värve, sugulaste ristinimesid ja meenutab üha enam seiku minevikust. Aga kui õue läheme, on vait kui sukk, pöörab pilgu kõrvale, kedagi teretada ega tunda ei taha (kui ehk Taito välja arvata). Viimane kord ei suutnud isegi kolme naabritüdruku ohtrad kallistused teda päriselt üles sulatada.

Kuid ka Taagol on midagi öelda. Lisaks sellele, et ta meie äraolekul lauaarvuti algosadeks lammutas ja uutest tükkidest tagasi kokku pani, käis ta ka seitse päeva järjest kohalikus ajurvedakliinikus. Tablette ja mikstuure manustab siiani. Siin tema mälestused:

India ajurveedikute arvates saab kõiki muresid ravida õliga määrides. Proovisin siis minagi enda kriuksuvaid põlvi, kasvavat ärrituvust ja rahutuid öid nende meetoditega ravida. Tellisin endale nädalase ravikuuri. Peale 15400 ruupia maksmist saingi endale personaalse mudisti, kes mind iga päev 1,5 tundi õlidega ujutas. Peale protseduuri olid kõik kohad ligased, aga õnneks ta oli abivalmis mind kohe kuivatama - nii vahva on, kui hindu mees sind kuivaks hõõrub. Protseduur ise algas sellega, et mulle valati peotäis õli pähe ja mudist lausus eunuhiliku manajahäälega hmmmmmmm! Siis asetati mind lauale selili, linane pael ümber pea, vatid kõrva ja hakati õli laubale valama, küll paremalt vasakule, siis vasakult paremale, väga uinutav on selline asi ja seda ta teeb umbes 45 minutit, kuni sa kas magama või siis kangeks jääd. Igatahes pidi see kehast toksiine väljutama ja und parandama ja närve rahustama ja maailma rahu tooma.

Sellele järgnes juustest õli välja väänamine ja siis pandi pott tulele juba uue õliga, mis ilmselt oli sama õli, vähemalt haises samamoodi - nagu märja borodinoo leiva ja tavoti segu. Kui see oli parajalt kuum (mõni päev kuumem kui mõni), kastis ta sinna sisse  riisikotikesed ja kukkus mu põlvi nühkima ja masseerima. Siis toodi mulle kuuma taimejooki, mis maitses natuke nagu neerutee ja seejärel pandi veel pulbrit lagipähe ja hõõruti tugevasti laiali, nii et juuksed krigisesid.

Kuna mu pea oli õline, mis peaks juustele kasulik olema, siis ega ma üldiselt päeva jooksul pead ei pesnud, samasuguste juustega läksin ka poodi ja mujale. Mõne päevaga harjusid nad minuga juba ära. Põlved igatahes enam ei krigise ega valuta, vaid aegajalt raksuvad, uni on hea, aga kui keegi mind vihale ajab, siis saan ikka vihaseks. Kokkuvõttes võib raviga rahule jääda.

Räimed, kellukad ja puhkus ehk kuidas me Eestimaal kevadet vastu võtsime

Öine Bangalore lennujaam. Sofia eemaldab täiesti märkamatult oma mähkme otse passikontrollilaua ees sõnadega "Piss tuli!" ning ulatab selle minu kätte, kes ma täidan parajasti välgukiirusel riigist lahkumise ankeete. Fruit punchid ja klubiburger. 9 tundi lennukis. 6 tundi Frankfurdi lennujaamas. Sofia on maailma kõige tublim väike reisisell.

Tallinn!

Eestimaa pakub 6 soojakraadi, tuult ja rõskust ning ikka veel sulamata lumeluiteid. Esimesed kaks päeva ei soovi ma toast väljuda. Sofia harjub kõigega nagu muuseas. 

***

Kosutavad nädalad pere keskel mandril ja saarel, rõõmustavad kohtumised linnas ja maal, kohvikutes ja restoranides - ehk piisab, et jälle kolm kuud omaette olla.

Heeringas, suitsulõhe, sprotid ja räimeroad, grillitud värske lest, klimbisupp, leivasupp, kompott ja mannavaht, toorvorstid, suitsuribi, pardifilee, mee ja sinepiga kana, kodused pirukad, sai vaarikamoosi ja piimaga, päris kakao, valge vein, siider, prosecco ja cosmopolitanid ... Siin on niii head toidud ja joogid, te ikka teate seda!?

Selverid - milline luksus ja küllus! :))

4 kuu jagu Eesti Ekspresse ja Eesti Naisi.

Päris saun, head und täis ööd. 

Õnnelik, terve, aktiivne, hästi magav ja hästi sööv, uudishimulik ja naljahimuline laps, kes vahelduseks ei kannata tähelepanupuuduse all ja kelle tegemisi jälgida on puhas lust. Juttudesse on peale trennis, poes ja restoranis käimise siginenud palju lennukile minekut. Lennukite vastu ei ole Sofial midagi. Armastab ka vanaema juures lasteaias olla.

Kaks süsti sai ka.

***

Sinililledest lillad teeservad, lumest lamedaks litsutud muru, tärkamine, rohelus, kellukad ja krookused ja linnulaul, Saaremaa soojad ja päikselised õhtud, vulisevate ojadega Kärdla, sõnnikuhais lambalaudast mööda joostes, viimanegi lumeraas kaob. Jõudsime pungad ära oodata!

Munadepühad. Väga ilusad munad, aplaus Kristale! ja Sofiale, kes senise favoriidi Krista võiduka muna 

mõranema lõi. 

***

Skype videokõne ajal kaob Taagol internett ära, Sofia: "Issi kadus ära! Kudas see juhtus?"

Sofia silitab nukul pead: "Ole tubli tüdruk, Iia läheb trenni."

Keset ööd küsib lutti, vanaema kobab ja kobab, aga ei leia, Sofia pooleldi unes: "Lutt on kapi peal!" (varulutt oligi)

Mürab vanaemaga voodi peal ja teatab uudishimulikele: "Me teeme natukene nalja!"

Vannitoas: "Mimmukene pissis ja kakas täna!"; "Indias issi ka peseb hambad puhtaks."

Mänguhoos: "Iia läks potsti vaiba peale pikali. Iia ei tahtnud keerutada."

Jäljendab sünnipäevalaulu: "Palju õnne sulle, palju õnne sulle ... musikene, kallikene!"

Paneb koos vanaemaga riidesse, ei saa ega saa valmis, vaatab mulle, kes ma kärsitult ootan, otsa: "Kas lähme riidu?"

Autos: "Mina olen tüdruk!"

Enne õueminekut, kui keelitatakse potil ära käima:"Naljakas tüdruk, ei taha üldse pissida!"

Tõstab hommikul mähkmepakke ringi ega taha hambaid pesema minna, vastab: "Tegelen mähkudega!"

Saab hommikulauas lusikatäie mett ja kui Krista purgi eemale asetab, kahmab Sofia meepurgi tagasi: "Las ta olla Iia juures!" (ja sööb edasi)

***

Sadade eurode eest kraami kaasa, see on uskumatu, aga kohvrisse läheb kõike alates patareidest ja päevituskreemidest kuni nõudepesutablettide ja maiustusteni.

Ilmad on jälle jahedaks läinud. Aeg lahkuda - ülehomne lend viib meid taas juba nii tuttavasse Frankfurti. Ning siis - terve päev lennukis. 

Ilus oli. Aga praegu on aeg oma isiklikku pesasse tagasi lennata ja jätkata sealt, kus pooleli jäi. Pere saab kokku. On soe. On mangod ja arbuusid ja papaiad. On oma treeningsaal. Troopilised vihmad. Kõik on lahked...