Kriketipalavik

Sel nädalal oleme tahes-tahtmata osa saanud kriketi maailmameistrivõistlustest. Poolfinaalis sõdis India Pakistaniga, finaalis Sri Lankaga ja võitis pärast 28 aastast pausi ihaldatud tiitli. India hullus. Mõlemal hilisõhtul täitus silmapiir ilutulestike kuldsete pilvedega ning kogu ümbrus mürises, mürtsus ja kärgatas mitu tundi, eriti eile õhtul pärast finaalmängu, mil meie lähikonna tänavatele ilmusid veel ka trummid. Nagu aastavahetus, kuid India inimeste jaoks palju tähtsam. Tegelikult ei ole miski siin nii tähtis kui kriket. Mäng, mis enamike riikide jaoks ei tähenda midagi, kuid on pühas staatuses endistes Inglismaa kolooniates, veidi vähemal määral ka Inglismaal, kes küll ise ei ole üleilmset võitu maitsta saanudki.

Meie Sofiaga oleme sel nädalal aga kaks korda külas käinud, korra meist veidi põhja pool, korra naabertornis. Nn. emade-laste lõunasöökidel, kus emad peamiselt söövad ja lapsed peamiselt mängivad :D Seltskond on mõlemal korral olnud sama - peale meie veel jaapanlanna Yoriko poeg Taitoga, singapurlanna Susan tütar Keiraga, Taiwani päritolu singapurlanna Sylvia tütar Christyga ning pikalt San Franciscos elanud indialanna Ahladhini tütar Anushkaga. Perenaised on üht-teist lauale pannud ja igaüks on omalt poolt midagi kaasa võtnud. Meie Sofiaga oleme grupis kõige uuemad ja rõõmsad uute tutvuste ja ürituste üle. Eks me meeldime neile ka :) 

Sofia muudkui tutvub maailmaga. Ükspäev, kui Taago oli tualetti läinud, seisis ukse juures ja sõnas kelmika näoga: "Tahad aatada (vaadata), kuidas issi pissib!" Ja ta mäletab üksikuid ridu luuletustest. Ja ta kardab, kui vool ära läheb ja upsid ja liftid piiksuvad, ka südapäeval. Igaks juhuks.

Aga praegu, aga praegu praen juba kojulennupalavikus. Kohe palun Taagol kohvrid välja tõsta. Olen ühtaegu rõõmus, ärevil ja nukker. Et Eestisse saab, et Sofiaga kahekesi reisima pean, et pere pooleks läheb ja muist üksi maha jääb. Kui esmaspäevast saab teisipäev, äratan Sofia ja asumegi teele.