Päev täis pappkaste ja segaseid tundeid

Täna sai teoks nädala suursündmus - meie maine vara pakiti kastidesse ja viidi minema. 38 kasti ja erikujulist moodustist jäävad ootama meie riigist lahkumist, sest enne meie äralendu ei või ka nemad teele asuda. Vist esimest korda Indias oldud aja jooksul nägin, et inimesed teevad midagi efektiivselt, suhteliselt kiirelt ja vilunult. Tervitused Raffles Movers'itele! Esmalt saabusid kolm pakkijat ja ülemus, päeva jooksul hõljus uksest sisse veel kaks tüüpi (olime eelmisel õhtul teinud panused - Taago pakkus 12 pakkijat, mina 7). Tegelikult ei läinud kuigi palju üle viie tunni ja seal sees oli ka lõunapaus. Ilmselt oli asi ka meiepoolses heas ettevalmistuses, kuid mulle meeldis väikeste tumedate meeste töö isegi rohkem kui nende eestimaiste kolleegide panus meie Eestist väljasaatmisse. Ja pakkimisteipi ei lõigatud mitte noaga, vaid küünega :)

Pärast kolijate lahkumist ei osanudki muud teha kui teleka ette maha sadada ja autojuhi toodud hakka nuudleid sisse ajada. Nüüd läheneb kellaseier kiiruga südaööle ja mul on järgmise nädala reisiplaanid alles pooleli. Rääkimata küünte lakkimisest. Ühesõnaga sõidame me ju ööl vastu esmaspäeva Singapuri ning sealt neljapäeval Kuala Lumpurisse. Ja kui Singapur on enamvähem paigas, siis Kuala Lumpurist ei tea ma just palju. Õnneks on meil alles üks läpakas ja internet, vahel mõtlen, et kuidas inimesed enne neid elatud ja toimetatud said. Tõepoolest. Absoluutselt kogu eluks vajalik info tuleb sealt. Isegi hästi, et reisil hakkab meid vist saatma vaid üks nutitelefon. 

Tunne on veider, sest veel paar aastat tagasi, isegi aasta tagasi oleksin ma päev enne säärast reisi olnud varbaotsteni põnevil. Jaa, ma väga tahan neid kohti näha, kuid ilmselt eriliste asjaolude tõttu pole mu hing saanud veel vaimustuda. Me oleme nüüd ju nädala kahekesi ära olnud, missioon siin on peaaegu täidetud ja südames tahaks tagasi koju. Tagasi Sofia juurde. See oleks loogiline jätk, aga meid ootab ees üks nädal seiklusi - seepärast ongi tunded sees segamini ja üks pool tõmbab lääne, teine ida suunas. Loodan, et Euraasia maismaaosa lõunapoolseim tipp ja tema märksa odavam põhjanaaber pettumust ei valmista ning pakuvad piisavalt elevust, et koduigatsus liialt hõlma alla ei poeks. Nii ehk naa on see üks väga omapärane aeg meie jaoks. 

PS: Panin Sofiast üle jäänud kolmeka, mähkmed, pissipotid, kott-tooli ja plastikust jalapingid autojuhi jaoks valmis, et ta saaks soovi korral midagi endaga kaasa viia. Miskit kribu-krabu ka näpuotsaga. Ta laps sai just aastaseks (sel puhul tõi ta meile plekk-topsis kodutehtud maiust gulab jamuni, mis maitses hirmus hästi, palju paremini kui poekaup). Arvasin, et ta vaatleb asju ja otsustab siis, mida kaasa võtta. Aga kuna tegemist on siiski India inimesega, siis tassis ta kõik asjad kärmesti ja neile pikemat pilku heitmata tänulikult lifti. Eriliselt läks silm sätendama muidugi jalgratta peale. Nagu Taago pärast ütles - hindu ei jäta iial kasutamata võimalust midagi tasuta saada, kusagil, kuidagi, kellelgi ikka vaja läheb :)) Veidi sain rõõmustada ka naabri koduabilist, kelle lapsele läks kotitäis Sofia argirõivaid. Väga väga tore on anda, kui saaja nii siiralt rõõmustab. 

Nõnda siis. Kirjutan jälle, kui Aasiast tagasi oleme. 

Valmistudes lahkuma

Tere üle pika aja! 

Küll see suvi on kärmesti ja toimekalt läinud, kaks kuud Eestimaal möödas nagu naksti ja otsaga Indias tagasi. Tunnen rõõmu, et vaatamata väga heitlikele ilmadele sain siiski päris palju õues askeldada, kõndida, joosta, rattaga sõita, marju suhu pista, kaunist loodust jäädvustada, armsaid linnu mööda kolada, isegi puuoksi riita laduda. Neile, kellele näib kaks kuud muretut puhkust ebaõiglaselt pikk, võin lohutuseks öelda, et sinna aega mahtus ka keskmisest rohkem tüütut asjaajamist, plaanide tegemist, kalkuleerimist ja ettevalmistusi tulevaseks eluks. Kuidas me ka ei püüdnud, on Sofia lasteaiakoht siiani küsimärgiga, sobivat korterit silmapiiril ei ole, autot ei ole, oma tulevasest töökohast minul aimu pole, raha on ka Indias. Nii et kõik jätkub samas vaimus. 

Mis on äärmiselt kena, on see, et terve selle aja on neiu Sofia saanud veeta vanavanemate ja muude lähikondsete hoolitsevas rüpes ja tema pärast pole pidanud hetkekski muret tundma. Üks pikk ja ilus ning rahulik suvi sellele palju-palju reisinud lapsukesele. Siinkohal kõige soojemad tervitused Saaremaale ja Virumaale! Meil ja Sofial on teiega vedanud. 

Aga oh kui teistmoodi oli seekordne tulek. Kahekesi. Teadmisega, et see on viimane kord. Et see ei kestagi neli kuud. Et tuleb hüvasti jätta India ja India koduga. Esimene päev oli kõledavõitu ja tühi, suuuur korter ilma ringikeksiva lapseta, vaid tema mänguasjadega täidetud vaikne tuba, tolm, tuul akende taga. Aga siis läks askeldamiseks, toad said korda, kõik need lelud-raamatud-pusled-pliiatsid viimse detailini sorteeritud ja kokku pandud, pallid ja hobused tühjaks lastud, puhtad rätikud nagidesse, teekann tulele, pesu masinasse, kottide viisi imelisi oste seina äärde, värsketele kookospähklitele kõrred sisse, joogamatid maha ja - polegi kõige hullem :) Jäänud on veel kaks ja pool päeva, et tühjendada, sorteerida, nimekirjastada ning hinnakirjastada magamistuba, Taago tuba, elutuba, köök ning kaks vannituba, osta viimased ostud ja valmistada end vaimselt ette laupäevaseks kolimismölluks. Koos vahvate india kolijatega ;))) Imetabane. 

Kolimine on huvitav. Näiteks poleks ma muidu iial ette kujutanud, et meie lapsel on Indias jämedalt rehkendades vähemalt 3400 euro väärtuses maist vara. Aga ausalt, väga palju lihtsam oleks pakkida ilma kõigele hindu juurde mõtlemata. 

Kusagilt või kellestki lahkumine on alati vähem või rohkem nukker, sündmuse lõplikkus seguneb nostalgia ja mälestustega, ja mälestused on ju enamjaolt ikka positiivsed. Aga mul on hea meel, et me peagi Eestis tagasi oleme. Olles kord selle mõtte ja teadmisega harjunud, oleks pikemalt siia jääda üsna raske. Inimesed on vahvad, aga see linn ... selles linnas ei ole vist midagi, millest puudust tundma jääda. Päike ja soojus on mõnusad, kuid oh seda liiva ja tolmu, prügi ja õhusaastet! Korter on tõesti avar ja tore, kuid tunne on kui linnul puuris, sest siit minna ei ole õieti kusagile. Kohalik toit on soodne, aga kui väike on selle valik ja kuidas me oleme puudust tundnud eestimaistest maitsetest...Bürokraatia ja asjaajamine viivad mõistuse, millelegi ei saa kindel olla, elekter on pidevalt ära, rikkudes viimasegi koduelektroonika, vähesed asjad toimivad, vähesed inimesed suudavad oma ülesannetega toime tulla ... Ilmselt kuluks veel mitu aastat, et oma meeled selle kõige suhtes nüristada. Aga joogaõpetajast ja ülakorruse jõusaalist jään küll puudust tundma. 

Pean praegu lõpetama. Varsti jälle!