Roheline talv

Kaheteistkümnes päev Eestis. Neljas päev Saaremaal. Elu on väga teistsugune. Kuigi on plusskraadid, tundub väljas hirmus külm, eriti tuulisel päeval. Olenevalt asukohast võib ka toas üsna jahe olla. Kell neli läheb pimedaks ja hommikul ärgates on ikka pime! Oleme õppinud hiljem ärkama... Kõik on nii puhas! Tõmbame poodides sõrmega mööda kaupu ja sõrm ei saagi tolmuseks. Ma ütlen, kui liiga pikaleveniv pimedus ja rõskus välja arvata, on siin maal kõik väga veetlev.

Toitu on veidralt palju ja  head, aga eluviis piinlikult laisk ja kaloreid üldse ei kulu. Okei, Taago käib päris usinasti ujumas, aga mina ... toad on eestlastel enamasti nii pisikesed, et väga raske on sundida end võimlema, kui isegi korralikult välja sirutada ei saa :) Õues möllab tuul ja oodatud-loodetud lumiseid jalutuskäike pole ikka veel toimunud. Akna taga on kevadiselt roheline. Kohustusi on vähe ja nii möödubki pool päevast diivanil (ajalehtede ja ajakirjadega) ja söögilauas. Aga mine tea, ehk toob uus aasta mõningase virgumise? Seniseid linnaskäike, poeskäike ja külaskäike oleme küll täiel rõõmul nautinud. Nagu ka inimesi ja sügava unega öid ja eilset pikka massaaži, mis tuli koju kätte, ja muidugi jõule...Palju rõõmsaid mälestusi, armsaid kingitusi ja maitsemeenutusi :) 

Siitpoolt kõigile kvaliteetset aastalõppu ja palju seiklusi uuel aastal!

 

Bürokraadid, mädanege!

See on siis nüüd ametlik. Elamislube me enne Eesti reisi pikendatud ei saa. Sest ametnikud lihtsalt ei soovi seda. Tuleme tagasi aegunud lubadega. Viisad on meil õnneks kaheaastased. Ja läheb kõik jälle lahti jaanuaris. Nende meelest väga normaalne. Sest isegi kui kõik mitme kohtumise jooksul küsitud paberid on olemas (igal kohtumisel tuleb nõudmisi ja variatsioone juurde), võib viga olla selles, et mingi dokument oleks pidanud olema ühel ja mitte kahel lehel. Või on vormistus muul moel vale. Või on igakuise palga tõendil märgitud kuu nimetus ja vastav summa, aga peab olema ilma kuunimeta üldine tõend. Ja pabereid on PALJU. Ja kui nad tahavad, võid selle neetud FRRO hoone vahet käima jäädagi. Ja ka alati käepärast olevast kohalikust juristist pole väga palju kasu.

Indias on teretulnud ainult turistid, ehkki meie jätame firma ja enda kulul siia kordades ja kordades rohkem raha kui ükski turist eales. Madalapalgalised ja kahjuks ka madalalaubalised ametnikud peavad end ju aga kuidagi välja elama ja see on nende ainus võimalus endast „kõrgemalt sündinute“ suhtes üleolekut näidata. Selles majas on võim nende käes. Olgu teisel pool letti kui edukad ja jõukad tahes. Asi pole muidugi ainult meis, iga mõeldava ja mõeldamatu nüansi pärast noritakse enamiku taotlejatega. See on maja täis morne ja tüdinud nägusid.

Aga mida siis ametlikult vaja on juba olemasoleva elamisloa pikendamiseks, kui sul on tööviisa:

• · täidetud ankeedid
• · hiljutised dokumendifotod
• · pass ja koopiad teatud lehekülgedest
• · notariaalselt kinnitatud üürilepingu koopia
• · ettevõttepoolne saatekiri
• · töölepingu koopia
• · ettevõtte asutamispaberid
• · ettevõtte poolne ja indialasest direktori alla kirjutatud määramiskiri
• · ettevõttepoolne sertifikaat selle kohta, et antud töökohale ei leidunud ühtegi sobivat indialast ja tõendusmaterjal, näitamaks pingutusi, mis on selleks tehtud (see kõik spetsiaalsel paberil väärtusega 100 ruupiat)
• · ettevõttepoolne täieliku vastutuse  tõend
• · iga-aastase ja igakuise sissetuleku tõendid (nende enda vormile trükitud ettevõtte templi ja indialasest direktori allkirjaga paberi originaal, kus on ära märgitud ka makseviis)
• · PAN-kaardi (püsikonto number) koopia
• · ajakohane makstud maksude tõend (seaduse järgi möödunud finantsaasta kohta, reaalsuses tänase seisuga pluss makstud maksude pangatõendid pluss makstud maksude tabel ametlikul vormil)
• ·ettevõtte põhjenduskiri, miks töötaja kogumisfondi ei toimu sissemakseid
• · politseiraport
• · allkirjaga tõend minult 100-ruupiasel paberil, et ma ei kavatse siin tööle hakata
• · abielutunnistus

Mõni sõna ka sellest, mida peab taluma mobiiltelefoni omanik Indias. Näiteks mina, kes ma pole oma numbrit kuhugi kahtlastesse kohtadesse jaganud, saan iga päev mitu kõnet anonüümsetelt numbritelt, kust lastakse torusse mingit valmisloetud reklaami, ininat, krabisevat muusikat jms. Lisaks tuleb iga päev vähemalt paar reklaamsõnumit, mis enamasti on mingid mobiiliteenuste sooduspakkumised, tasuta kõneajad, loosimised jms. Kuna kustutan nad eos, ei teagi, mida kõike nautida pakutakse. Ja siis, viimastel nädalatel on mul olnud „rõõm“ igal õhtul nautida paari sõnumit, mis sisaldavad nippe vastassugupoolega lävimiseks või armastuse-teemalisi tsitaate siit-sealt. Ma ei tea, kust need tulevad, mis kasu mina neist peaksin saama ja veel enam – mis kasu saatja neist peaks saama. Lihtsalt soovitused ja tsitaadid paremaks armueluks, ei mingeid linke, numbreid, aadresse. India. 

Heh, Sofia on joogatüdruk. Enamasti piirdub tema osalus joogatundides küll mõne kaasatehtud harjutusega ja lõpusirgel maas lamades heleda häälega „Om“ hüüdmisega (koos meie kõigiga), kuid eelviimases tunnis üritas ta kaasa teha suure osa päiksekummarduse seeriast. Oli see humoorikas vaatepilt. Eriti, kuna tempo oli nii kiire, et ta vaevalt suutis oma väiksed töntsakad jalad ja käed õigel ajal õigesse poosi sättida. Hetkeks, ja juba uus poos. Mõned jäid ajapuudusel ka vahele. Aga ise oli tõsine :) „Vabal ajal“ tuleb tal samuti aeg-ajalt joogatuhin peale, siis demonstreerib ja õpetab meidki. Siinkohal sõbrapilt Sofiast ja meie joogaõpetajast. Vaadake ja kadestage :D

Mis ta siis veel müttab siin see tüdruk?

• ·Iga päev küsib, mis päev täna on. Pakub ka omapoolseid variante ja üldse tahab palju arutleda nädalapäevade üle.
• ·Tunneb ringi, ruutu, ristkülikut ja kolmnurka
• ·Täna joogatunnis küsis lõdvestuva Taago käest:“Issi, mis kujuga su lõug on?“
• ·Ühel õhtul olid Sofia taldrikul naljakad toidud: odrahelbepuder, praetud kanatükikesed ja praetud kartulimassi - naerunäod. Sofia sõi pudru ära, teisi vaid maitses. Naljakas laps. Samal kombel sööb ta supi seest kõigepealt ära lillkapsa ja brokoli, siis porgandi ja viimaks kartuli. Ma teeks vastupidises järjekorras.
• ·Ühel õhtul avastas oma väikesest odavast hiina videopleierist Super Mario mängu ja kukkus seda mängima! Minu arvutist käib nuiamas teletupsude pilte ja videosid... ka enda pilte võib tund aega järjest vaadata...
• ·Taago on habeme ära ajanud. Sofia paitab: „Issi, sul on täna lühikesed põsed! Sul polegi karvi.“
• ·Mürame kolmekesi mängumatil. Sofia armsalt ja viisakalt: „Kas ma tohin teid peksta?“
• ·Hullab suures voodis ja taguots ei pea. Pärast mitmendat korda ütleb lohutava häälega:“Aga sellest pole jälle hullu. Pole hullu! Tegin sulle ninaga otsaesisele pai, et sa ei oleks kurb.“

Niimoodi on lood ja kolme päeva pärast olemegi juba sealpool sood. Taago – ei ole temal ka kerge - pigistab järelejäänud kahe päeva sisse veel ühe idaranniku lennu ja siis lendame kõik koos. Mõnus. Eesti inimesed. Toidud. Linnad. Kino. Kohvikud. Koosviibimised. Jõulud. Jõululõhnad. Kingid. Praamisõit. Puhkus. Ajalehed. Saun. Värske õhk.

Rõõmsat jõuluootust! 

·       

Being Peeter on ja jääb

Indias elades lihtsalt ei saa Bollywood'ist üle ega ümber, see on suurem kui elu, suurem kui Hollywood. Niisiis, glamuursete ajakirjade, telereklaamide ja tuulega kõrvu kandunud juttude põhjal olen ma end kui möödaminnes kurssi viinud kohaliku filmimaailma kuumimate staaridega. Hiljuti läksin poodi ja ostsin nelja plaadi jagu Bollywood'i hitte. Ma arvan, et on hea veidi kohalikku popkultuuri sisse elada. Ja ma arvan, et ma olen küllaltki vastuvõtlik ja empaatiline neis asjus. Vahel me siis Sofiaga tantsime Chammak Challo järgi (esitajaks muide Akon). Ning perekondlikult kaubanduskeskuses liikudes panime kotti ka ühe tuntud Bollywood'i filmi. Kodus selgus, et ilma subtiitriteta, aga näitlejad olid ilusad ja veel ilusam oli tegevuspaik Hispaania. Ei mäletagi, millal viimati võõras keeles tõlketa filmi vaatasin, aga ega lugu seepärast kaduma läinud. Oli kauneid vaateid ja kauneid (klišeelikke) tegevusi täis road movie, mõningate mööndustega peaaegu nagu Hollywood'i toode. Ja ka va Hollywood'i sigitisi oleme viimasel ajal üsna tihti nägema juhtunud, mõnikord isegi teadlikult. Aga mu nälg on suurem sellest. Eelmisel nädalal kostitasin end selliste raamatutega nagu "Kellavärgiga apelsin" ja "Mäeküla piimamees", praegu jalutan laisalt J.P. Sartre'i "Iivelduse" juurest detsembri Vogue'i juurde ja vastupidi :D 

Seal Garuda Mall'is (Kaariku Keskus?), kust ostsime eelkõneldud Zindagi Na Milegi Dobara filmi, on vahva tualettruum. Peegli allääres kraanikausside kohal jookseb jäme kleepriba rasvase sinise tekstiga: ONLY HAND WASH-NO HAIR WASH (ainult kätepesu, juukseid mitte pesta). Taago aga nägi ühel päeval kodu poole sõites tee ääres prügikonteineri juures isa, kes hoidis süles uhke puhvis kleidiga tütrekest ja ise samal ajal urineeris (tegevuspaik fotol).

No kui juba imelikest asjadest rääkida, siis olime laupäeval söömas ühel kesklinna katuseterrassil, kui Sofia äkki ütleb: oi, ahvikene! Makaak hüppas sisse, vaatas baaris ringi, leidis ühe suure klaasi, kus põhjas mingi jook ning kummutas selle suule. Restoranitöötajate lähenedes lasi klaasi lahti ja tegi minekut, jättes põrandale sajad killud. Mina muudkui muigasin...

Majaelanike meililistis käis meil hiljuti aga pikk ja tuline arutelu teemal "kes tohivad sõita üldliftidega ja kes peaksid kasutama teenindava personali lifti". Assaraks, kus hindud lasid sõnadel tulla, kohati läks asi koguni isiklikuks ja sarkastiliseks, ehkki põhjust tegelikult polnud. Probleem oli selles, et üldkoosolekul, kus osales kolm residenti, võeti taas üles vana hea liftiteema. Ja keegi mitteosalenu siis luges memo ja kukkus oigama, et kas tõesti 21. sajandi Indias arvavad mõned ikka veel, et paremasse peresse sündinud inimesed ei peaks hingama sama õhku vähem õnnistatutega. Seletati kenasti ära, et tegelikult mõeldakse pigem mitte-oma-maja-töötajaid, kes majas mingit asja ajamas käivad ja kelle puhul ei ole usaldusväärsuse garantiid ja liftides sõidavad üksi ka lapsed jne. Et lapsehoidjad ja koduabilised on nagu okei. Ei sest piisanud, kirjavahetus siis alles hoo üles võttis. Samas on tegelikult maja juhatuse poolt määratud, et teenindav personal kasutab eraldi lifti ja näiteks aiatöölistel pole lubatud üldlifti minna. Aga see pole majaelanike otsus. Segased lood ja küllap need jätkuvad. 

Segased lood on viimastel nädalatel ka meie isiklikus asjaajamises. Enne äralendu peame saama aastaks pikendatud oma elamisloa. Vahest mäletate, et selle saamine võttis ilmatu aja. Võiks ju eeldada, et seekord läheb libedamalt. Kõigest pikendamine, pattu pole me teinud. Oh ei. Minu meelest nõutakse seekord veel rohkem dokumente kui algselt ja üks jaburam kui teine, lihtsalt maiguta suud. Ja nõudmisi tuleb vaikselt aina juurde, ka siis, kui näib, et kõik vajalik on lõpuks koos. Üks paljudest paberitest on tõend politseilt. Sõitsime üks hommik juristi juhatuse peale kohalikku politseijaoskonda, Taago uuris asja ja ütles, et peame tulema õhtul pool 6 tagasi - üks paber puudu ja õiget inspektorit ka kohal pole. Läksime tagasi, kõik koos, kuna pidin ka oma näo ette näitama. Virelesime seal mõnda aega, kuni selgus, et inspektorit ikkagi pole ja ühel paberil on Taago nimi puudu. Uus kohtumine järgmine päev kell 10. Taago läks üksi, kaasas isetehtud dokument, et enam norimist ei oleks, ja lubas helistada, kui meil on aeg tulla. Ei tahtnud enam asjata minna. Aga tuli siis koju, vajalikud tõendid kaasas, ja ei tahtnud mind enam keegi näha. 

Asutusse, kus elamislubadega tegeldakse (ja kus Taago juba korra juristiga käis, et asi käima lükata), peame siiski kõik minema ja kuuldub, et mitte ainult hommikul, vaid pärast lõunat uuesti. Ilmselt tehakse jälle veebikaameraga pilti ja muud toredat, aga et kaks korda... Mõnikord mul on tunne, et meid mõnitatakse, aga siis tuletan endale meelde, et see on India ja asjad käivadki siin niimoodi. 

Aga midagi lõbusat ka lõpetuseks. Kui aasta alguses elamislube taotlesime, kirjutas Taago avalduse ankeeti, et tema on Taago ja ta isa on Peeter. Inglise keeles oli see koht midagi sellist, et ... father being Peeter (isa on Peeter), ja kuna sulgu rohkem nagu ei mahtunud, jättis Taago perekonnanime kirjutamata, arvates ka, et on ilmne, et isagi samanimeline on. Aga India inimeste jaoks ei ole midagi ilmset. Nad ju võtsid, kui mäletate ehk, selle being'u ja tegid sellest Peetrile perekonnanime. Nii seisabki Taago elamisloal isa nimena Peeter Being (Peeter-olend). Ja ilmselt sealt sattus see tore nimi ka Taago uuele maksuametiga seotud isikukaardile, mille ta hiljuti mu nina ette pistis. Being Peeter tegutseb jälle! Mõistsin, et nii see olema jääbki ja annaks jumal, et see ei saaks takistuseks meie elamislubade pikendamise teel. Taago ütleb küll, et ta on valmis kinnitama, et isa ongi Peeter Being Kilter, kui vaja. No mina ei tea...