Oh my god, she looks like a doll!*

Bengaluru naudib päikselisi päevi ja lähenevat "talve". Vihmad on selleks korraks enamvähem lõppenud, päike on uuesti kõrvetama hakanud ja õhtud mässivad linna jahedusse (20-23 kraadi). 16. detsembril algab paljudes koolides talvevaheaeg ja just selleks päevaks on lennupiletid Tallinnasse ka meil. Eestimaa jõulud tunduvad siit kaugelt veelgi armsamad ja oma mõtetes käime Eestis juba küllaltki sageli.

Talvel jääb siin vaikseks. Kolm päeva tagasi jätsime hüvasti heade majanaabrite ja sõpradega, kelle India-aastad otsa said. Sylvia ei jõudnud oma kolimist ära kahetseda - tema jaoks oli elu Bengalurus oluliselt õnnelikum ja stressivabam kui Singapuris, kuhu ta Taiwanist viis aastat tagasi abiellus. Nimelt tuleb temal, ta abikaasal ja tütrel ülikallite kinnisvarahindade tõttu eluaset jagada mehe vanaldaste vanematega, kellega on raskevõitu ühist keelt leida. Samuti oli ta väga kiindunud siinsetesse sõpradesse, kelle hulka ka meie Sofiaga kuulusime. Poleks kunagi arvanud, aga lõpuks oli ka minul kahju tema ärasõidu üle. Äralennuõhtule eelnes kohe mitu üritust erinevates kodudes ning rahvarohke piknik kaksiktornide aias - meie seltskond sel kujul ei saa kokku enam kunagi. Jõululaupäeval pühivad jalad India tolmust puhtaks ka jaapanlanna Miyuki abikaasa ja kaksikute tütardega. Detsembri alguses lendavad viieks kuuks Jaapanisse meie lähimad sõbrad Yoriko ja Taito, kellele sünnib seal veebruari lõpus õde või vend. Hea, et vahetult enne Sylvia lahkumist tekitasime sõbraliku kontakti naabertornis elava jaapanlanna Katsumiga, kel 5-aastane tütar ja 13-aastane poeg. Jaanuari lõpus, kui siia tagasi jõuame, kulub meeldiv seltskond kindlasti ära. 

Reedel alustasime mitte-nii-hästi-õnnestunud koogiga Taago sünnipäeva tähistamist ning jätkasime õhtul luksuslikus ITC Royal Gardenia hotellis linna parimas jaapani restoranis Edo. Et kui juba väike ekskurss jaapani kööki, siis olgu parim saadaolev. Ja Taago armastab väga makisid. Pärast ligi tunniajast sõitu (kohutavalt umbes tänavad) hotelli jõudes andis kaunis saris neiu meile kahetsevalt teada, et lapsi Edo'sse kahjuks ei oodata. Ilmselt rippus mu suu üllatusest piisavalt kaua lahti, igatahes suundus ta uurima, kas see reegel ikka kivist on. Uksel selgus, et Sofia võib sööma tulla küll :) 

Ruumile andsid ilme hele puit, hall kivi ning jaapanlik lihtsus. Õhk oli taas vaevutalutavalt jahe, kuid muidu kõik meeldiv. Alates kuumadest niisketest käterätikutest. Menüü koos ilusate piltidega toodi lauale iPad'ides - kulus hulk aega, enne kui kõik toidud olime läbi sõrmitsenud, aga ilma fotodeta poleks osanud midagi tellida. Kuuldavasti tuuakse suurem osa Edo toorainest kohale Jaapanist ning toitude kvaliteet on laitmatu. Meie lauale saabusid spargli - ja juustumakid (vetikas riisirullikesed), kreveti  tempura (krõbedas taignas frititud kooritud hiidkrevetid spetsiaalse kastmega), lintnuudlid köögiviljade, seente ja kanaga omapärases kastmes, kana teriyaki marinaadis ning veisefilee lõigud ja juurviljad magusas sojakastmes. Kui magus veiseliha välja arvata, oli kõik väga meeldiv. Taago nautis oma makisid ja mina oma krevette. Sofia leidis uue lemmiku kana teriyaki näol. Ja noh, Taago on kindlasti rahul, kui märgin ära, et tema sõi pulkadega :) Taaskord veendusin, et Jaapanis on võimatu paksuks minna - toit on ülimalt värske ja tervislik, kastmed ilma jahu ja rasvata, ning kõht saab just nii täis, et kannatab edasi elada. 

Pärast sööki läbi hotelli jalutades/joostes püüdis Sofia palju pilke ning parajasti, kui ta põgenes ühe taaskord ilusas saris hotellitöötaja eest, karjatas too: "Oh my god, she looks like a doll!" (Jumal küll, ta näeb välja nagu nukk). See siis juba mitmes kord, kui Sofia nukk on. 

Laupäeval, võiks öelda, et Taago sünnipäev isegi jätkus. Kuigi alguses küll nii ei tundunud. Me kolasime ühes käsitööpoes ja ostsime nipet-näpet ning Sofia tõmbas kogemata põrandale pooleks savist maski, mille kinni maksime (ja mistõttu väikse kingi kauba peale saime). Siis kolasime ühes mitmel korrusel laiuvas kaupluses, mis oli tihkelt täis traditsioonilist India mööblit ja kõikvõimalikke jumalakujusid. Kuid mille parim osa minu jaoks oli üllatusega avastatud eraldi ruumike täis põnevaid ehteid väikeselt kaubamärgilt. Palju hõbedat ja looduslikke kive ja ma lähen kindlasti tagasi. 

Nii. Ja siis meie lõunaeine, mis pidi olema lihtsalt väike amps näljapeletuseks, kuid millest kujunes äärmiselt meeleolukas istumine. Koha nimeks 100 ft Boutique Restaurant (100 jala butiik-restoran), kauplusi ja restorane täis 100 ft Road'i ääres. Põnev hoone kõrgete puude vahel, mis peidab endas hoovis ja üleval varikatuse all asuvaid söögialasid ning nende vahele pikitud disaini - ja kingitustepoode. Pakutakse euroopa ja põhja-aafrika toite ning rikkalikku kokteilivalikut. Kerge tuuleõhk, sahisevate ja päikest varjavate puulehtede tagant kostuv tänavamüra, lõunastajate sumin, lihtne interjöör ja mõnus muusika tegid olemise kohemaid kergeks. Võiks isegi öelda, et tekkis natukene puhkuse tunne. Unelesime suurepärase tapasetaldriku taga, lõime kokku kokteile ning kinnitasime keha kanaroogade ja väga heade kookidega. Sofia istus viisakalt kui viieline, sõi kõhu spaghetti carbonarat täis ning premeeris end kodukootud maasikajäätisega. Taago imehea kokteili kerge kookosemaitse viis mõtted rändama kuskile Kariibide ja Miami kanti ... kogu selle ilu lõpuks kinkis Taago allkorrusel paiknevas poekeses endale väikese pikksilma ja mulle üleni kuldsed paeltega kingad (!!! jaa, ma tean). Sofia sõitis ratta alt ära täpselt samasugusel puust nukuvankril, nagu vanaisa talle tegi ja missuguse eeskujuks oli Lõuna-Saksamaal vaateaknal nähtud vanker. Igatahes oli meil lõbus. Koduteel luges Sofia järsku inglise keeles ühest kümneni. No selle oskuse on ta küll omal käel omandanud!

Lisan mõned ütlemised veel:

• Topib suurt mandlipakki vanaema kilekotti: "Suur pähklipurakas küll ei mahu!"
• "Vürtsikas!" Mina:"Mis on vürtsikas?" Sofia:"No see issi mahl, see kibe!" (mõtleb Coca Colat)
• Söögilauas: "Täna ei hakka kakama ega?" Pingutatult peenikese häälega: "Aga eile kuidas punnitasin!" Itsitab ja näitab sõrmedega pisikest tükki: "Pisikese junnikese!"
• "Mitte midagi ei taha juua, ainult mahla, mitte vett."
• Istub potil: "Ükskord Mummi tegi mulle klimbisuppi ka."
• "Vesi on mürgine. No lihtsalt on mürgine!"
• Räägime Skypes Saaremaaga ja meenutame orav Raki raamatut. Sofia vastab küsimustele, milline tuba Raki kodus millisel korrusel on. Lõpuks on küsimus, et milline tuba on kõige mõnusam - (vastus: Raki oma pesa), kuid Sofia vastab sel korral: hotellituba!
• Kui Taago midagi segi ei aja, siis oli 6. novembril esimene ja ainus miks-küsimus. "Miks lehmal käsi ei ole?"
• Laulab õhtul voodis omaette lastesaate tunnuslaulu: "Five minutes more, five minutes more..."
• Hüüab seejärel valju häälega:"Monica, puuks tuli!"
• Mulle: "Oi, ma pissisin ka vist siia mähkusse. Ole pai, võta mähku ära."
• "Emmel ei ole noksi, emmel on vist karvad."
• Pärast potil käimist:"Kui sa tupsutad mind ära, siis anna mulle palju datleid."
• Tõstab hommikul natuke rulood üles:" Emme! Päike tuli juba loojast ära!"
• Kussutab nukku süles:"No miiiis juhtus..."
• On Taago sünnipäeval Taago süles. Taago:"Ma sain isegi palju õnne!" Mina:"On see alles hea päev!" Sofia:"Ma isegi ei nuta täna!" (kusjuures ei nutnudki)
• Seletan midagi Taagole autos. Sofia:"Emme, ole tasa!"
• Teel restorani autos:"Ma tunnen auto lõhna!"
• Püüan uurida, miks ta rõdulauakese tuppa tassis. Vestlus lõpeb Sofia poolse paikapanekuga: "Kullake, ära vaidle enam!"
• Vaatab mingit võõrast BBC lastesaadet ja küsib, mis saade see on. Vastan, et mina küll seda saadet ei tea. Sofia: "See on vist Hiiumaa saade."   

Kirgast isadepäeva!

Sügises on asju ... ja tuld

25. oktoobri õhtu raketid juhatasid sisse järgneval päeval alanud viiepäevase Diwali (Deepavali) festivali. Lühidalt öeldes oli meil mitu päeva nagu uusaastaöö. Huvitav kogemus meile ja Saaremaa külalistele. Põhipauk jagunes õnneks esimestele õhtutele, mil lasti taevasse küll väga palju miljoneid ruupiaid. Pisikestest vastikutest kärakatest uhkete kuldsete vihmadeni – ja ikka kuus, seitse, kaheksa tundi jutti.

Oli vist Diwali teine päev, kui ärkasin VARAVALGES raketipaukude peale. Nii et neid jagus tervesse ööpäeva. Ja kärgatas neid igast hoovist ja tänavast  - täpselt nii palju ja nii suuri, kui keegi suutis endale võimaldada. Meid on siin üle 8 miljoni inimese. Esimest korda meie maja ajaloos paukus ka siinne õu – ega me seda kõrvaga eristanudki, järgmisel päeval oli kivisillutis musti kõrbenud plekke täis. Nädalavahetus oli peaaegu vaikne, taevas tänatud.

Diwali  - tulede festival - on India lõputus tähtpäevadekalendris üks tähtsamaid pidustusi. Ametlik püha ka mitmes teises riigis. Süüdatakse õlilambikesed, tähistamaks hea võitu kurja üle ning koristatakse toad – nii tunneb jumalanna Lakshmi end oodatuna. Ilutuleraketid peletavad eemale aga kurjad vaimud. Pannakse selga uued rõivad ning jagatakse snäkke ja maiustusi pere ja sõpradega. Iga Diwali päeva kohta käivad ka legendid jumalatest ja nende tegemistest.

*****

Armsatest külalistest jäi maha hulk eestimaiseid hõrgutisi, millega siiani ja edaspidigi härdalt maiustame. Aga kujutlege oktoobrikuu viimast laupäevaõhtut, kui olime taas jäänud kolmekesi ja ma avasin kergelt suitsutatud heeringafilee karbi ning asetasin mahlased tükid suurepärasele mustale saaremaisele leivale. Siin Indias. Ei, te vist ei suuda seda tunnet ette kujutada. Aga oli ilus päev, sest laual oli ka omatehtud õunakook ja tee.

Me oleme seda kooki Taagoga nüüd juba kolm korda teinud – igal korral tuleb aina toredam  ja möödunud reedel kellaviieteel viibinud sõbrad arvasid, et võiksin seda tellimuste peale tegema hakata :) Siinkandis ei ole mitte lihtne leida eheda ja õige maitsega pagaritooteid. Igatahes oli meil kellaviietee ja teesorte kapis nii palju, et koostasin lausa menüü. Jäime sellegipoolest pidama tugevalt karamellivärvi, kuid maitselt sugugi mitte kange masala chai ja peaaegu ilma maitseta valge tee juurde. Oli tore. 

*****

Järgmisel päeval ehk siis eile valisime ühes väikses kaubakeskuses mulle täiesti spontaanselt ametüstiga sõrmuse, Taagole sabata hiire ja tulevasse koju imearmsa vaasi :)) Seejärel sõime lõunat lopsaka aiaga Oberoi hotelli restoranis, kus oli õhk nii külmaks konditsioneeritud, et mul isegi õlgadele toodud salli all kananahk turritas. Teenindus oli aga laitmatu ning kokk käis isiklikult küsimas, mida ta Sofiale võiks valmistada. Palutud pasta ja naerusuise naisteenindaja toodud koogikesed arvel ei kajastunudki. Aga nii on, et nad kipuvad restorane ja muid peenemaid kohti alajahutama. Kõigil on külm, aga soojemaks ka keerata ei saa, sest siis ei ole vist enam peen.

*****

Õhtuks olid naabrid veennud meid osalema suurel pühadehooaja peol, mida punt entusiaste meie klubihoones korraldas. Tähistamaks möödunud Jumal Ganesha festivali, Ramadani, Dasarat ja Diwalit ning eesootavaid jõule ja uut aastat. DJ, joogid ja söögid. 1500 ruupiat täiskasvanu, vähem, kui rahvast tuleb rohkem. Saab olema väga lõbus! Imeline, et saate tulla!  

Eks me siis läksime. Kohalikku elu tuleb endasse ju ammutada. Ehkki kerge see ei olnud, sest hindude nägemus ühest priimast peost erineb küllaltki palju meiesuguste kahvanägude ettekujutustest. Vaeva oli nähtud: õhupallid ja tuhanded sinised tulukesed, renditud ja kaunistatud lauad-toolid, diskoripult ja diskotuled, fotograaf, baar ja catering, roosiõielehed, küünlad ja rõdudele sätitud valged diivanid. Algus oli paljulubav, sest ehkki valjusti, mängiti ette muhedat 80ndate-90ndate lääne muusikat ning suupisteliuad muudkui ringlesid. Kuid kella 9-ks planeeritud õhtusöök algas alles kell 10 ning DJ hakkas keskenduma India tabletimuusikale ehk üsna raskesti talutavale vähese meloodiaga metalsele tümakale. Aeg-ajalt tundsin ära mõne Bollywoodi hiti töötluse (vt eelmist postitust), kuid suures osas oli tegemist lihtsalt valju lärmi ja pimestavate tuledega, milles oli väga raske kaaspidulistega vestlusi pidada ning mis tekitas meeleheitliku tahtmise kasvõi korraks kusagile vaikusesse pääseda. 

Nii. Aga kõige selle keskel nautis Sofia Isadora Kilter pidu täiel rinnal. Põhimõtteliselt oli ta tantsupõrandal kella kaheksast kümneni, vahele vaid mõned suupisted ja joogipausid. Ta tantsis ja kepsutas oma väikeste sõpradega, tantsis minuga, tantsis Taagoga, tantsis üksinda. Lõpuks, kui jalg enam ei kandnud, pidi Taago teda lihtsalt lohistama. Õnneks oli ta maganud pika ja hilise päevaune, kuid niisugune metsik disko väsitab ära ka puhanud inimese. Eriti veel nii väikese. Ometi ei veennud miski teda koju puhkama minema. Ja kui ma ta siis vastu tahtmist süles koju viisin, röökis ta täiest kõrist senikaua, kui olime hambapesuga poole peale jõudnud. Just siis keerati muusika vaikseks ja hakati sööma. Sest ega hindud ei suuda millegagi õigeks ajaks valmis saada. Jätnud Taago valvesse, läksin ise tund aega hiljem vaid magustoidule. Ning leidmata eest kaasakiskuvat peomeeleolu, hiilisin vaikselt koju tagasi.

Ühesõnaga – taheti parimat ja eks mitmes mõttes oli tore ka, kuid kurb, kui kogupereürituselt peavad mõned pered väikese lapse väsimuse/uneaja tõttu lahkuma enne, kui üldse õhtusööki pakkuma hakatakse, samuti ei ole kõrvulukustav klubimuusika minu meelest kõige adekvaatsem valik üritusele, kus enamik pidulisi on ületanud 30 eluaasta künnise ja paljud pole saanud viiesekski. Aga niipalju, kui meil kogemust, tundub just seesugune pidu olema kohalike meelest õige ja hää.

*****

Lõpetuseks väike näide sellest, kuivõrd palavalt armastavad indialased oma filmistaare. Ühe Bollywoodi muusikavideo kommentaaride hulgas Youtube’is kirjutab keegi kodanik seal üles astuva Shah Rukh Khani (SRK) kohta:

„SRK on maagiline. Oma rabava kohalolekuga paneb ta särama iga kinolina või lava. Mida rohkem sa teda näed, seda rohkem sa teda näha soovid. SRK on absoluutselt kütkestav, haarav ja lummav. SRK näitlemisvõime, tema hea välimus, tema sarm, tema karisma, tema hääl, tema unikaalne kehakeel, tema tants ja ta põselohukestega naeratus kokku on lihtsalt võitmatud. Jumal õnnistagu SRK’d selle rõõmu ja naudingu eest, mida ta meieni oma raske töö ja kire läbi toob.“

*****